Vahest on elu kui paanikahoog kuid seda on vöimalik hävitada. Vahest on kadunud tunded ja alles on vaid segadus...
Mu parka löhnab nagu sina, ta ei tohiks nii löhnata. Mu parka on varem ka löhnanud nagu sina, kuid siis ta tohtis löhnata nagu sina. Mäletan nii hästi, kuidas tulid...mäletan ka seda kuidas lahkusid. Mäletan isegi kuidas hingad, aga miks? Tunnen siiani seda tunnet, kui raske oli lasta sul minna ja endaga üksi toime tulla. Tahtsin su saata sinna kus päike kunagi paista ei saa, kuid ma ei suuda, miks? Ütlesin sulle, et ma lükkaks su auto alla, aga ma millegi pärast hoolin...sa kisendasid "lükka, ma ei väärigi paremat, olen vaid üks fuckboy ja andestada sa mulle nagunii ei suuda" küsid mult kas sa meeldid mulle ja kas igatsen, vastasin otse ja kindlalt EI, kuid siis sa kallistasid ja kallistasid, ma ei saanud midagi teha. Ta klammerdus mu külge kui puuk..."kas ma vöin sulle loota? Kas tohin su ölal nutta? Mul on nii perses, et ma tahan vaid juua" Nii raske oli näha sind sellisena. Ma ei tea miks, kuid ometigi ma ei suutnud sind ära ajada.
Lõpuks sa naeratasin ja me saime koos naerda. Nii hea oli näha, kuidas end õnnelikult korrakski tunned. Kahjuks ma ei näe su sisse. Tean vaid, et sul on palju probleeme ja tunned end halvasti. Ta teeb sulle haiget...
Rääksin sulle kuidas kõik alguse sai ja miks ma jooma hakkasin. Sa ütlesid mulle "Ma arvasin kohe alguses, et oled nii korralik kui sind seal pinnal nägin, aga kurat see kellega seal olid" Peatasin ta ja ütlesin vaid "Ta palus vabandust..." "Kas sa andisid andeks?" Päris ta kohe järgi. Olin natukene aega vait "Ei, tegelikult mitte, nii ju ei saa" Ta vaatas mind üllatunult "Ometigi olen ma ju samasugune, kuid sa seisad siin" Ma ei teadnud ise ka miks seal seisan...
Sa tundud nii siiras, nii aus ja hooliv. Kuid sa juba ju tegid midagi mu sees katki. Ma olin ju edasi liikunud, aga sa tömbasid mu tagasi. Millegi pärast nii valus näha sind kurvana. Sa olid päris purjus, kuid mõistus oli nii selge ja see köik...see oli nii sina.
Ma ei tea isegi mis mind sinu juures võlub. Ma isegi ei tea miks olin nöus sind siiki nägema. Nii palju küsimusi ja vastuseid pole...nii palju sönu mis ütlesid, aga selgitusi pole. Miks löhnab mu parka nii nagu sina? Miks sa tahad mind nii tihti näha? Kindlasti on ka sul palju küsimusi...
Vöib-olla peaksin proovima ja lihtsalt pögenema ehk peaksin jooksma kaugel ja leidma mis on armastus? Armastus on valu, kui see on "head aega" tasandil. Armastus on piin kui see on ühepoolne. Armastus tekitab hirmu, kui tunned seda üksi. Armastus tekitab segadust. Ma olen vangis oma enda tunnete külluses. Ma on kinni naelutatud kasti kust välja tulla on võimatu. Mult on röövitud mu selge ja tugev hääl, mis ütles alati seda mida mötles...aga nüüd? Andke see mulle tagasi...
Algul sind vaadates, ma olin taevas...hiljem pörgus ja nüüd? Kas peaksin olema maa peal?
Tead mis? Sul peab väga veenev pöhjus olema et ma sind per*e ei saadaks...Kuigi tean ka ise, et sinna sind saata ei suuda...
Ma ei tea kus ma endaga olen. Ma seisan keset tühja tänavat, mil pole lõppu ega algust. Ma olen kinni jäänud põrgu, mis meenutab mineviku kuid on puhas nagu paberileht mis mu laualt kukkus...
No comments:
Post a Comment