Tõuse ja sära

Vahest on tunne, et enam ei jaksa ja jõud on justkui otsas. Vahest tahakas lihtsalt minna ja mitte kunagi tagasi tulla. Tahaks teha midagi mida pole kunagi teinud ja käia kohtades kus pole varem käinud. Ma armastan seda maailma hoolimata sellest kui palju segadust on siin planeedil. Hoolimata sellest, et osad kannatavad  nälga ja alustavad sõdasid. Me kõik oleme siiski inimesed, me kõik teeme vigu, olgu need nii suured või väiksed tahes. Ma armastan elu hoolimata sellest, et vahest on raske. Kõigest on väljapääs. Isegi kui olukord väljub kontrolli alt, alati on võimalik midagi muuta. Alati on kuskil valguskiir, mis näitab teed ja lõpuks päikseni viib.
Me sündisime, et elada. Mõni oskab elada, mõni ei oska. Mõni elab normaalset elu, mõni aga mitte.
Siin tekkib mul küsimus mis on normaalsus?- Minu jaoks sellist erilist asja nagu normaalsus ei eksisteeri, ma ei ole normaalne ja ma ei tahagi olla. Ma armastan erineda. Mind ei häiri see valu mis tihti mu hinge poeb. Ma olen harjunud seisma hetkedel mil tahaksin kukkuda . Siin maailmas ei ole muud valikut, sa pead olema tugev isegi kui ei taha. Vahest ongi elu totaalselt p*rses, aga see ei loe.
Sa pead tegema valiku, sa pead tõusma ning ütlema valule EI, sa ei tohi end lasta alla suruda. Sa sündisid, et olla õnnelik. Meil kõigil on elus raskeid hetki, kuid sa pead selja sirgu lükkama ja oma tuleviku poole liikuma.
Elu on püha ja seda rikkuda ei tohiks. Me kõik sureme üks päev, meile kõigile on määratud tee mida kõnnime. Tean liigagi hästi, kui karm elu võib olla. Valule peab astuma vastu, ei ole vaja teha mõttetuid laske. 
Mul on hirm oma tuleviku ees, sest teen tihti valesid otsuseid. Ma sattun tihti jamadesse, kuid alati on siiski väljapääs. Ma olen ülimalt õnnelik inimene. Mul on parim suguvõsa. Mul on kõige lahedam ja armsam pere. Mul on üli-awsomid sõbrad.
Ma tahan jõuda oma elus kaugele. Ma tahan saada kellegiks kes saaks maailma muuta. Siin ühiskonnas on liiga palju probleeme. Teismelistel on raske. Meilt nõutakse liiga palju. Keegi ei mõista meid, meist tehakse robotid. Meile on kirjutatud unnikuteviisi paberilehti kuidas käituda, kes olla ja mida teha. Kas meist kõigist peavad saama musterinimesed? Kas meil polegi sõnavabadust? Miks võib keegi teine teha minu eest otsuseid? Ma saan aru kooli on vaja, õppida on vaja, aga miks teha seda nii? Miks on koolist saanud noorte jaoks "vangla"?-Las ma vastan, see koormus on seal liiga suur. Meil nõutakse liiga palju. Tihti tekib väsimus ja tüdimus. Kõikide nende koolis veedetud aastatega loevad vaid punktid ja hinded. Kas meie oskused ongi ainult mingid numbrid?

Elage oma elu nii nagu oskate, elage seda nii, et tunneksite vaid õnne. Kuid ärge unustage, et õnnelik ei saa olla lihtsalt istudes ja seda oodates. Te peate oma eluredelil edasi liikuma. Ei tohi lasta end alla suruda. Me oleme kõik võrdsed, ei loe palganumber ega mitte ükski teine number mida tarkuseks nimetame! Elu ei olegi kerge, aga just sellepärast tunnemegi, et oleme elus!

Maailm on täis õnne, kuid sa pead oskama seda märgata. Alusta ise endast ja leia oma naeratus enda seest üles juba täna!

Pildiallkirja lisamine