Pihtimus

Ma olen hirmul ja värisen üle keha. Olen lukustanud end pimedasse kambrisse, mida varem sain oma toaks nimetada, kuid nüüd meenutab see rohkem vanglat või hullumaja. Ma kardan uinuda, kardan tõusta. Mul tekib paanika juba aknast välja vaadates, need inimesed...nad on just kui koletised, kel on kolm pead...nad purskavad tuld minu poole ja saadavad mu hukatusse. Nad on saatanad, kes on mu hinge purustanud.

Alles on vaid viha ja põlastus.
Olin kunagi nagu nemad, samasugune koletis-vampiir purskasin tuld heidikute peale, kuid nüüd olen ise üks neist. Nad peavad mind hulluks, kutsuvad mind koledamate nimedega kui see olevus kes mu toas öösiti ringi rändab.
See olevus kes mind  kuuvalgetel öödel külastab on vahest üpris tore. Ta aitab mul valu unustada. Pruugime tihti koos 40ne kraadist ja kurdame muresid. Ta käseb mul alati tugev olla. Ütles, et üks päev pean oma urkast välja ronima ja oma kannatustele vastu astuma. Nii-pea ma seda teha ei plaani, kavatsen veel mönda aega 40kraadist lahendata ning seda koos ilusamaks juua ehk üks päev suudan naeratada. See olevus, ta armastab mind. Ütles, et olen tema jaoks ainuke ja ta tahab näha mind õnnelikuna ning ma ei tohi alla anda. Kuid kui ma õnnelikus saan siis ta enam ei tule, sest tema töö on tehtud.

Ma kardan rääkida teistele temast, sest mind peetakse niigi hulluks. Ma ei tea kas tahangi õnnelikuks saada, sest see olend... Ta on mu ainuke söber ja kui ta enam ei tule siis ei aita mind ka 40kraadine.

Eile öösel ärkasin sellepeale kui naabritädi politseiga mu ukse maha lõi. Ta ütles, et olen narkomaan ning arvatavasti endalt juba mitu kuud tagasi eluvötnud, sest ta pole minust piuksugi kuulnud. Politsei pani mu käed raudu, sest naabritädi vandus, et ma olevat teda üritanud kägistada. Ma olen ju mitu kuud oma toas istunud. Söök mis vanasti tundus elu, sellel pole minu jaoks enam võlu. Jah ma vahest küll näksin seda mida ema kord kuus mu külmikusse viskab. See kuu ta polegi veel tulnud...Mul öeldi, et ta muretseb minu pärast. Kardab, et minust saab alkoholik. Minuga on ju kõik hästi.

Igaljuhul see politsei ta viis mu enda "hullumajast" ära. Ütles, et nüüd lähme paradiisi. Paradiis see muidugi polnud....vaid päris hullumaja. Need naised kes end arstideks nimetasid tulid mulle kambaga kallale topisid mingid ruudulised haisvad hilbud mulle selga. Kisendasin neile kuidas ma koju tahan ja et see hais on tappev. Nemad vaid naersid ütlesid, et on minu suguseid ennemgi näinud, kuid paar süsti päevas ja olen aastate pärast jälle normaalne. Vandusin neile et ma pole hull kuid mind ei vöetud kuulda.

Üks hetk tuli aeg magama minna, ennem veel torgati süstal veeni. Ärkasin sellepeale kuidas olevus 40ne kraadisega mu körval seisis. Lausus sönad " sähh vöta sa pole hull, vajad lihtsalt rahu" järgmisel päeval visati mind mingisse ruumi kus olid valged, kuid pehmed seinad. Midagi madratsite taolist. Seal oli üks klaas sein kus taga seisis arstionu, nimetas end minu söbraks. Ütlesin et minu söber on vaid see mees kes mul öösiti külas käib. Sellepeale tõmbasid higi järgi haisvad tädid mulle kaltsud ümber. Ma ei suutnud end enam liigutada. Veeni torgati süstal, kuigi minu arust läks see kövasti mööda. Ütlesid, et saatan on mu hinge vallutanud ning vajan rohkem süste.

Öösel kohtusin taas selle olendiga, kuid nüüd tal ei olnud kaasas 40ne kraadist vaid leping parema elu poole. Ta lubas täita mu kolm soovi. Esmaslt soovisin olla normaalne, kuid siis ta hakkas naerma ja ütles, et normaalsust ei eksiteeri. Soovisin siis ÕŅŅE, TERVIST ja ENESEARMASTUST. Ennegi kui aru sain olin tagasi kodus, kuid seal ei olnud enam pime. Mu uberik oli täitunud säraga. Laual oli kiri "Nüüd oled õnnelik, nüüd on sinu aeg särada. Olen alati sinu körval isegi kuibsa mind ei näe. Sinu: Ingel"