Südame müsteerium

Ma nii räigelt üritan pohhuist olla, ma nii räigelt vahest loodan, et pohhuism ja ükskõiksus saab minu üle võidu, sest ma ei suuda. See, et nii palju kõigist hoolin see teeb mulle endal veel rohkem haiget. Vahest soovin lihtsalt, et ma ei hooliks ja saaksin kõik maha jätta, ise naeratades ja minema kõndides.
Samas mu südames on nii tühi tunne, nagu see mu süda ei tohiks olla üksi, see oleks just kui seest õõnes ning see tunne tundub nii vale. See on kuidagi liiga üksik ka üksiku hundi jaoks. See on kuidagi liiga tühine. Ma tunnen, et olen liiga üksik. Vihkan kuidas mu süda mind sinu poole tõmbab. Ma nii väga tahan hakkama saada üksi. Ma nii väga tahan osata olla üksi. Ma armastan olla üksi, kuid tihti muutub see üksinduseks ja üksindust ma vihkan.
Ma nii väga soovin näha sinu jälgi enda kõrval. Nii väga tahaks näha rannaliival meie jalajälgi koos jooksmas. Nii väga tahan olla vaid õnnelik sinuga. Ma võin tunda kurbust, võin tunda igatsust kui see on sinu pärast, kuid palju rohkem ihkan meie ühist armastust! Tean, et oled teinud vigu nagu minagi, tean ka seda, et hetkel kurb oled...nagu ka mina.  Kui ma vaatan kuud, langevad mu pisarad. Vaadates kuud jooksevad seal meie mälestused just kui filmilindilt. Ma ei suuda kuud kaua vaadata, sest mu ette ilmub sinu kujutis ja see paneb mu nutma. Ma sirutan aknast välja oma käe mis liigub üles poole üritades kuud haarata, kuid taibates et see on vaid illusioon nagu ka meie armastus...kukun põrandale.
Langetan pea, et ei peaks nägema seda kuud. Et ma ei peaks vaatama kildudeks purunenud meid.
Tean, et jooksen veel sinu mõtteis ning ma ei saa sinna midagi parata, et oled ka minu omas.
Mu pisarad voolavad siin koos vihmapiiskatega. Me kustutasime üksteise numbrid, kustutasime sõnumid, aga armastus jäi alles...Mulle öeldi, et tuleb veel keegi kes remondib minu haavu, kuid kurvastades pean tunnistama, et ole vaid sina ja pole kedagi muud. Sa oled minu algteadmine, oled see kes tegi minust kellegi kes olen. Vihkan end sellepärast, et jooksed mu mõtteis. Ma olen tõsiselt hirmul...see kui ütlesid, et armastad mind ja ei taha ilma minuta...see, pärast kõike seda...kurat ma armastan sind ju ka. Sa oled see kes paneb mu mured kaduma sekundiga. Sinuga ei ole kunagi koos awkward. Saan alati olla mina ise, see deep jobu, kes ma tegelikult ka ju olen. Sinuga koos olles näen head ka seal kus seda olema ei peaks. Ma vihkan end sest sinust hoolin, vihkan seda kuidas sa mind endasse tõmbad.
Vihkan seda kuidas mu välja kutsud ajad juttu mis paneb mu unistama, käsed oodata ja lubad, et varsti oleme meie. Siis kaod jälle ning ilmutad end taas, ma nii vihkan seda! Ometigi vean end välja ja kuulan sind lubadusi isegi kui on kell 2öösel. Mu süda ütleb üht, aga mõistus ütleb ju midagi muud. Sa oled ainud keda ma ootan, samas ma nii väga soovin, et kaoksid...