Mu süda peksab, peas on helid, ma pean koguaeg midagi tegema. Ma ei suuda pidada silmsidet, see pole sellepärast, et ma ei kuulaks või kardaks. Lihtsalt mu peas on miljon teist mõtet mis ei jäta mind rahule. Olemas on palju erinevaid tundeid mida nautida ühe korraga või mille korral olla kurb. Mina tunnen neid kõik ühel ajal. Kõik seest põletab mind, mu sees oleks nagu mingi pomm mis koguaeg tiksub. Iga hetkega aina kiiremini ja kiiremini...
Mõned päevad on paremad, kuid mõned on hullemad. Need on lihtsalt päevad, ma pean endasi minema ja hakkama saama.
Ma ütlen iga päev endale, et see on lihtsalt üks järjekordne halb päev, aga see ei ole. Ma kõnnin päevast päeva ringi nagu üks ühiskonna segadus. Kõik uksed on just kui sulgunud ning võtmed on minu eest peidetud või sootuks kadunud. Vahest ma lihtsalt ignoreerin inimesi, kui keegi helistab siis teesklen, et ma ei kuulnud seda. Telefoniga vesteldes ma alati naeran, kuid lõpetan kõne üsna ruttu öeldes "Mul on aku kohe tühi". See on järjekordne vale. Vale millest keegi teada ei saa.
Vajun iga päev aina sügavamasse auku. Kõik mis kunagi rõõmu pakkus on nüüdseks mõte kaotanud. Ma olen kaotanud lootuse endasse. Miks ma peaksin üritama kui ma ei saa õnnelikuks niikuinii. Miks?
Ma passin päevad läbi. Ma ei suuda enam keskenduda, see võime on juba ammu kadunud. Ma ei jaksa enam üritada. Näen kõiges vigu, oleksin võinud kõike paremini teha...kuid milleks? Ma tahan käia väljas leida uusi tutvusi, teen ka seda, kuid järjekordne pettumine surub mu veel sügavamasse auku.
Ma tunnen tihti hirmu teadmata millest see tuleb. Vahest hakkan lihtsalt nutma, sest ma kardan...
Mu sees on vaid segadus, olen väsinud. Ma ei tea enam mida ma tahan. Tahan kõike, aga samas ma ei taha enam midagi...
I wish I could fly, way up in the sky. Oh I might just try.
 |
| rebloggy |
|
| rebloggy |
No comments:
Post a Comment