Ma kardan saada kellegiga lähedaseks. See need lubadused "Ma jään ega tee sulle kunagi haiget" Need on laused mida pole suutnud keegi pidada. Kõik mis on hea saab ühel päeval läbi. I'm scared, I'm scared of everything and everyone...
Ma olen näinud vaeva, et jõuda siia kus ma hetkel olen. See trepist üles minek on olnud vaevaline ja aega nõudev. Seda valusam on mul vaadata kuidas ma trepist alla kukun. Kõigest üks komistus ja ma olen tagasi seal kust alustasin. Ees on pikk ja vaevaline võitlus. See on sõda minu ja minu vahel.
Viimaselajal istun tihti üksinda, üritan inimesi vältida. Ma olen väsinud üritamast, olen väsinud olemast alati olemas. Pimedus neelab mind taas endasse, mu tunded söövad mind seest poolt. Olen taas just kui elav surnu. Marsin ringi kui tundetu kogu, minu kehas pole enam hinge on vaid kest.
Te kõik ütlete mulle, et lase minna! Jäta see kõik seljataha. Aga ma ei oska nii.
Ma olen katkine, olen seda alati olnud. Ma lihtsalt ootan, et tuleks keegi kes kallistaks mind nii kõvasti et see kallistus suruks kokku ja ühendaks kõik mu killud.
Mõned päevad on paremad kui teised, kuid on ka hullemaid.Vahest ma tunnen end lihtsalt nurka surutuna, tunnen end hajumas. Tunned, et ole kaotanud kõik mis mind veel remontida suudaks.
Olen väsinud üritanast, kuid tean et ma ei saa ka alla anda. Olen liiga kaua pingutanud. Mu lootus küll kaob vaikselt, aga minus on säilinud tahe võita. Olen küll vaimselt kurnatud, aga ma siiski tahan võidelda. Minus on alles soov leida midagi muud peale spordi mis mind elus hoiaks.
Isegi kui hetkel tundub kõik tume ja kole. Usun, et siiski ka minu päike ronib solgiämbrist välja ja valgustab mind. Keep smiling! ;)
No comments:
Post a Comment