Viha kõiges, sellest mida varem armastasin, muusika, kirjutamine ja elu. Igal pool mingi talumatu viha. Ma üritan seda hävitada kaotades end mingite mõtetute vabandustega. Kõik mu elus...see kõik praegu on nagu üks fucking big mistake.
Kes ma olen? Mida ma tahan? Ma ei tea enam. Ma olen täis tühjust, olen üks tuim nukk, kuid samas nagu Annabelle. Tunnen end kadumas, tunnen end vajumas. Kurat kas poleks juba aeg tõusta? Ma jooken, jälle jooksen enda valu, nende kuradima tunnete eest mis on minust monstrumi teinud. Võib-olla me elamegi kõik põrgus, äkki seda õnneliku lõppu ei olegi?
Ma olen terve oma elu jooksnud, otsinud kohta kus oleks "kodu". Ma ei taha olla milleski kinni, kuid väljapääsu nähes ma haakun kellegi külge. Ma ei viitsi enam augu ümber paugutada, mu kael on koorma kandmisest valus, isegi kaela tõmmatud nöör ei teeks koormat kergemaks.
Ühiskond ei mõista meid, sest neil on pähe tõmmatud paberkotid, kuhu peale on maalitud õnnelikud näod. Fake maailm. See on üks lõpmatu circle.
Me ei vaja enam midagi, sest oleme jõuetud sellest kuradima ajunu**ist mida ühiskond meile pakub.
Mis fucking ühiskond see on? Rohkem nagu karbi täis idioote, kes tahavad olla kloonitud. Meie ajud on pestud. Minu oma pole, ma ei karda erineda, sest mul on pohhui neist ühiskonna normidest. See üks välja mõeldud pask. Juhi ise oma teed, ole kes tahad. Lõpuks me sureme ju nkn kõik ära ja siis ei koti enam kedagi, kas su juuksed olid kirjud nagu papagoil või sa olid tavaline sest teised olid ka.
Ole erinev ja saada see ühiskond perse.
Enam ei jõua maailma valu valutada
Sest valu mu sees on maailma suurune
Olen kui rämps keset inimookeani
Kasutatud ja mittevajalik tootmisjääk
Kuradi kilekott kilpkonna kurgus
Katkine ja kildudeks hing
Mis ei pidanud elu põrutamisele vastu
keda ei lõhuks pidev keppimine?
Tahtmatu või tahtlik samamoodi valus
Nõiaringid ja valged jutid
Kinniseotud silmad ja avali süda
Naiivse tüdruku katkine maailm
Mis sündinud inimrämpsust
Olen lihtsalt järgmine putsis kodanik
No comments:
Post a Comment