"Ma luban sulle, et ma ei tee sulle kunagi hai..."
"STOP, see on üks järjekordne vale. Kui ma praegu sind usaldan siis ma kahetsen seda. Ma pole kunagi saanud kedagi usaldada, ega saa ka sind!"
"Ma olen teistsugune, ausalt olen. Ma saan aru, et sul on haiget tehtud ja see tekitab inimeste suhtes blocki, aga mina ei ole selline!"
Paar kuud, nädalat või päeva hiljem ma kiindun, räägin sulle endast rohkem kui kellegile teisele kunagi rääkinud olen. Ma suudan jälle usalda! Ma kardan, mul on suur hirm, sest mulle on alati haiget tehtud, kuid sellest hoolimata sai sinust esimene inimene keda pärast neid aastaid 100% usaldasin. SOULMATES!
Mina peaksin seda illusiooniks, mida soovin siiani uuesti näha. Ma unistan ärkvel olles, et saaksin õhtul pugeda sinu kaissu. Soovin hommikul näha sind enda kõrval. Ma tahan nutta sinu õlal kui mul on valus. Ma vajan lihtsalt kallistust, kuid vajan seda ühelt kindlalt inimeselt. Kuid kõige olulisem on minu jaoks see, et oleksid õnnelik. Minu pisarad ei oma tähtsust, vajan vaid kinnitust, et sul läheb hästi.
Sa inspireerisid mind, töid tagasi mu lootused. Õpetasid mulle, et vihaga ei saavuta siin maailmas midagi. Õppisin andestama ja mis enam ma õppisin taas armastama. Sa võtsid ära mult mu paanikahood, ärkasin alati hommikul naeratusega. Mu lemmik osa päevast oli oma sõrmi su ribide vahele suruda...su suurim nõrkus. Sa olid ja oled nii mina, sa oled nagu suur kloonitud mina. Ma olen ülimalt õnnelik, et mu ellu tulid. Ma olen ülimalt tänulik, et sa mu jaoks siiani olemas oled. Hoolimata sellest, et mulle tohutult haiget tegid armastan ma sind ikkagi kõigest hoolimata, Veel enam olen õnnelik, et muutsid mu nägemust ühiskonnast. Kui sa erined ühiskonnast, siis pole see nõrkus.
On üks suur karp, seda kutsume ühiskonnakas, kuid mina seisan selle karbi kõrval üksinda. Selles karbis on kõik mis on nn normaalne, kõik mida inimesed oluliseks peavad. Ma olen alati proovinud end suruda sinna karpi. Öeldakse ju ikka "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud", kuid mind ei suru ega pressi mitte kuidagi sinna karpi kuhu kõik kuuluvad. Alguses tundus see masendav- olla erinev, kuid igapäevaga ma mõistan kui hea on erineda. Ma olen hakkanud natuima seda, et mina seisan seal kõrval samalajal kui enamus meist jälgib seal karbis oma nn õnnevalemit. Õnnevalem ei peitu ühiskonnas, see peitub sinus endas. Peab julgema erineda. Olla erinev pole nõrkus, see on parim omadus mida keegi omada saab!
 |
| from |
OLE ERINEV, OLE SINA ISE!
No comments:
Post a Comment