.

"Depression my sidebitch, anxiety my main bitch"

"Depression my sidebitch, anxiety my main bitch"

Wednesday, October 12, 2016

Saatuslikud luupainajad

On taas hetk, kus ma jälgin öösiti kuud ning päeval tõmban aknete ette rulood. Kes seda valgust ikka vajab...Pimedus pakub palju rohkem rõõmu ja elevust kui see valgus mis mulle pidevalt silma kiirgab väites, et on mingi õnnevalem...

Sa õpetasid mind naerma, nägema postiivsust seal kus oli vaid kurbus. Panid mu tundma tundeid mida varem polnud tundnud. Ma olin vaimselt tugevam kui kunagi varem, Sain lõpuks tunda maailma oma jalge all, kuid mingil hetkel sai illusioon läbi. Pean küll tõdema, et see oli parim illusioon mis on mind iial saatnud...aga "It wasn't love, it was just a perfeckt illusion"
On asju mida ma iial ei unusta, kuid on ka palju vigu mida pärast maapinnalt vajumist tegin. Mul on kohutavalt piinlik. Vahest ma lihtsalt ei suuda end kontrollida. Ma annan alla,sest minu jaoks on väljapääs kadunud. Nii kadunud, et isegi  parimad FBI 'st ei leiaks seda ust "ÕNN".
Sa õpetasid mulle kuidas mitte kunagi enam alla anda, kuid ometigi pärast sinu kadumist ma tegin seda. Ma andsin alla, tõesti andsin. Mind valdavad tunde mille tundmiseks pean isegi endale tõestama, et elan. Mu selg on pinges ning pidevad krambis tekitavad valu, ma ei kannata enam seda piinarikkalt piinliku koormust.
See tüüp on ka mu unenägudes tagasi, ta käis väiksena ka. Iga unenäo point on sama; mingi slendermani moodi pikk tüüp ajab mind taga ja lõpuks tapab mu ära. Ta kasutab nii jubedaid laused ja sõnu. Ma nägin neid unenägusid viimati 2-7aastaselt. Eelmine kuu ta ütles mulle unes "Me kohtume taas ja seekord sul ei lähe nii hästi kui varem" Ma tunnen elus esimest korda hirmu ja seda asja pärast mida armastan, ma kardan uinuda.
Mu keha katavad alatihti värinad ja krambid, varem sain neid kontrollida kuid nüüd on see võimatu. Ma ei suuda olla üksi, kuid ma ei taha kodust ka lahkuda. Jube piinlik kui keegi näeb mu paanikahooge. Ma reaalselt kardan...
Ma võin teile kõigile näida esmapilgult inimesena keda ei kotti keegi ja kes on üpris tundetu, kuid ma tunnen palju, ma hoolin palju ja kui kiindun siis sügavalt. Ma saan haiget, sest hoolin natukene liiga palju.





No comments:

Post a Comment

Viimane postitus: Panen blogi kinni? Miks?

Olen mitmeid aastaid jooksnud ringi mööda pimedat koridori. Nii kuradima raske ja väsitav. Vahest tahtsin minna ja mitte iial naasta. Korduv...