Mu alaselg teeb täna tohult valu, kuid sellest hoolimata ma naeratan. Olen otsustanud vaadata piiridest kaugemale. Tegin valiku, et ronin üle kõikide tõkete. Poen isegi läbi pisemast august, kuid ma leian üles oma õnne. See teekond ei saagi olla kerge. Elu ei peagi kerge olema.
Arvan, et põrgut ei eksisteeri- kõige suurem põrgu on see kus me elame, loome ise endale põrgu. Maailmas on võimalik elada kahte moodi, kas näha igas heas halba või märgata igas halvas võimalust teha paremini. Mina olen alati valinud selle esimese variandi. Vahest ma ei saanud ise ka aru kui hull pessimist ma olen. Kuid tahest tahtmata tuleb üks päev reaalsus- sa saad aru kes oled.
Mina olen olnud depressiivne, kohutavalt depressiivne. Olen eemale tõuganud inimesi, kes hoolivad. Inimesi kes oleks saanud mind aidata. Ma lihtsalt ei suuda neid ligi lasta. Kardan kuulda seda vastust "Anna andeks, aga ma ei saa sinuga enam suhelda".
On olnud momente kus ma leban mitu tundi järjest voodis, vaibal või põrandal. Kivistun ning ei liiguta end, vahest küll käib muusika, aga mina tunnen end tühjana. Just kui hing oleks lahkunud ja alles oleks vaid kest. Vahest ma olen lootusetu, kurb, tunnen, et just kui terve maailm vihaks mind. On isegi hetki kus olen nutnud sellepärast, et mu on valus, aga ma ei teadnud enam miks mul valus on.
Ometigi nägin ka mina kunagi kõiges õnne. Maailm tundus imeline, kõik oli vaid rõõmsates toonides.
Kui ma oma soojast kodust välja lendasin ja tutvusin ühiskonnaga...seda oli minu jaoks korraga liiga palju. Ma nägin kui õelad võivad inimesed olla, see on kohutav.
Ma tahtsin ka nii väga massi sulanduda. Tahtsin olla selline nagu kõik teised. Kõik mängisid koos, rääkisid ja kasvasid. Kuid mina vahet pole palju ma ei üritanud jäin selleks kes istus radika vastas kõrvaklapid peas. Keegi ei tulnud kunagi küsima ka kas kõik on korras. Ega ma oleks osanud midagi vastatagi.
Tõmbusin endasse, kuid avastasin muusika. See oli väljapääs, kuid ka väljapääs pole alati väljapääs. Väljapääsu kõrval on mõjutavaid tegureid. Minu jaoks pakkus naudingut enese vigastamine. Ühelgi mu teritajal polnud kunagi terasid...Keegi ei märganud. Tuli ise hakkama saada.
Inimesed märkavad liiga hilja, minu valu märgati siis kui olin iseseisvalt ja väga raskelt sellest juba ülesaanud. Keegi ei märganud mu haavu, kuid nüüd, aastaid hiljem näevad kõik mu arme.
Inimene teeb kõige suuremaid otsuseid üksi olles. Tuleb mõista kes sa oled ja kes sa olla tahad. Kui sa oled depressiivne siis ongi raske näha asjades õnne. Isegi naeratamine kohutavalt vaevarikas. Kuid sa pead seljasirgu ajama "Ma saan! Ma tahan! Ma suudan!"
Me kõik oleme erinevad, kuid me kõik väärime täpselt sama ilusat ja õnneliku elu!
No comments:
Post a Comment