Kurttumm

Istun nagu kurt-tumm voodi äärel. Ma ei tea mida tunnen või kuhu kuulub mu hing. Ainus võimalus on naeratada. See on ainus viis kuidas peita oma haavad, kurb ja nutune süda. Üritades tõusta mu põlved ei kanna mind. Süveneb vaib piinarikkas valu mu põlvis ning südames.
Ma ei tunne end elusana, ma ei kuulu siia. Olen liiga erinev, liiga kummaline. Seljas on pinge, selle on põhjustanud liigne valukoorem. Mu selg on väsinud. Voodist välja roomates jöuan aknani. Tuppa paistab lummav kuu, nii üksik ja salapärane. Kuuvalgus paneb käised üleskerima. Seal seisavad need haavad, lõikused, kätte pussitamised. Seda näete teie, kuid minu jaoks on seal ainult mälestused. Ainult vihkamine ja möned jala hoobid.
Ma ei tea mida teha, ma olen jälle hirmul. Need külmavärinad ja õudus unenäod on tagasi.. Tahest tahtmata võtab masendus ära minust viimestki jõudu. Käärid ei tundu enam lihtsalt käärid...on alanud kolmas sõda minu ja minu vahel.

Maailm vajab veel mind, I can't give up. I just need a little bit love