Me saame vaid võidelda. Kuid armid on nähtavad ja jäädavad.
Dressikatega enda käsi kinni polsterdada on tüütu. Suve kuumus tapab ja hävitab röömu,
toob esile häbi tunde ja mälestused. Me võime küll võidelda, aga armid seisavad ikkagi me kätel.
Tüdinud, väsinud-Miks ma ei vöiks olla kadunud?
Etteheiteid tegevad pilgud ja moraali täis sõnad, nad ei mõista et need on vaid armid, mis paistetavad aegajalt üles. Täpselt nii nagu ka me mälestused, viivad meid tagasi mineviku.
Panevad pisarad voolama ja keha vappuma.
Me võime olla võitlejad kuid ka meie väsime aegajalt ning tõstame valget lippu teatades
"Ma annan alla!"
Otsides tükke millest maailm kunagi koosnes olen kaotamas lootust.
Õnn, vaikus, rahu- Kus te küll olete peitnud end?
Sule silmad, järgne pimedusse. Õpi tundma oma vaenlasi, oma vaenu selleks, et jõuda tippu.
Mitte kui "lucky pieces of shit" vaid kui võitleja!
 |
| Võetud Siit |
No comments:
Post a Comment