Mälestused minevikust mis panevad siiani veritsema su armid. Sündmused mida soovid juba aastaid unustada. Oled uppunud oma emotsioonide küllusesse. Mõned peavad seda modernseks kunstiks. Nad tahavad luua vaid illusioone, panevad silmad kinni ja unustavad selle fucking reaalsuse mis meid kõiki päev päeva järel põhja veab.
Sa tahad maailma muuta, kuid sa keeldud end muutmast. Su hinges on peidus vaid killud, need on sinusse lukustatud. Veenid veritsevad, sa ei taha alla anda, kuid arterid pole enam kaugel. Sa oled võitleja, kuid ka sinu elu pole olnud roosiline. See on olnud palju hullem, täis valu ja viha.
Kadunud lootus, iga päevaga läheb aina hullemaks. Su hing on kriibitud. Haavad muutuvad armideks ja nii muutub sinu hoolimine pohhuismiks. Kõik mis sulle kunagi kallis oli on nüüdseks kaotanud oma väärtuse.
Sa oled pettunud endas, oled pettunud selles fucking maailma ehituses. Meid vaid sunnitakse, surutakse massi kuhu me kuidagi ei sobi. Laske mul olla! Laske mind vabaks! Unustage see fucking massi trend. Meil on siin sõnavabadus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Viimane postitus: Panen blogi kinni? Miks?
Olen mitmeid aastaid jooksnud ringi mööda pimedat koridori. Nii kuradima raske ja väsitav. Vahest tahtsin minna ja mitte iial naasta. Korduv...
-
Üritades midagi kirja panna kustutan vaid oma ridu. Ma ei tea kuidas väljendada seda mida tunnen. Vahest võtab see kõik mu hingetuks. Mõn...
-
Troonilt kukkunud Kui ütlesid, et mind sinu jaoks ei ole Ega saa ka olema See pani mu mõtlema Hakkasin vähem halbu asju ütlema ...
-
"Siin ei ole enam lootust" "Siin on alati lootust!" "Mitte enam minu jaoks" Miks kaotasid lootuse? Sa t...
No comments:
Post a Comment