Ma olen hirmul, kuid loodan nii väga, et see kuul ei taba mind. Ma tahan piinelda tunnete võimuses. Ma olen hajumas, kadumas päikese valgusesse. See kõrvetab, iga hingetõmme on valus. Mulle meeldib piinelda, tean, et mu süda veel taob samas rütmis mis sinu omagi. Sa näed, mu süda veel taob. Iga päevaga aina aeglasemat ja aeglasemalt, Tuleb päev mil võtab kuuvalgus mu endaga kaasa.
See ei ole saladus, et mu hinge täidavad leegid- need koguvad võimsust päev päeva haaval ja nii mu süda vaikselt närbub.
Sul pole aimugi kuidas need tunded kõrvetavad mind. Samm sammu haaval üritan hoida endas jaksu, kuid see läheb aina raskemaks. Mu sammud pole enam kerged. Trepist ülesminekud on piinarikkad. Mu jalad on muutunud raskeks, Neid kataks just kui kiht tsimenti, mis muutub aina raskemaks.
Ma tunnen end jõuetuna, kuid ma ei saa veel alla anda. Ma ei saa astuda kõrvale ja lasta minna kellegil kellest on saanud minu teine pool. Mu hing. Ma imetlen sind, sest sa oled nagu suur kloonitud mina.
Ma soovin, et ma saaksin heita sinu kõrvale siis kui päike on uinunud. Ma soovin, et saaksin sind kallistada hetkedel mil lootus on peitu pugenud. Vaid sina suudaksid ajada eemale mu õudusunenäod. Vaid sinuga koos suudaksin ületada oma hirmud.
Armastus tapab meid, see on kõige tugevam relv inimkonna vastu, bang bang you shoot me down...
No comments:
Post a Comment