Selja tagant on kuulda sahinat, mis tekitab minus paanikat. Miski puudutab mu selga, võpatan ning kivistun. Kardan end ümber pöörata, pisarad aina voolavad mööda mu kahvatuid põski.
Näen kuidas kuu vaikselt pilve tagant välja roomab. See annab mulle lootust, soojendab südant. Kuid see soojus kaob ruttu, kui aken mu ees lahti pahvatab. Südame löögid aeglustuvad, nad kardavad ja igatsevad. Minut minuti haaval ma jäätun, viimsed tunded kaovad.
Tunnen kuis mu hing minust välja püüdleb, kuid miski hoiab teda endiselt minu sees lõksus. See tühjuse tunne...liigutan vaikselt oma käe sääreni ning näpistan end lootes, et see on vaid uni, kuid ma ei ärka.
See tunne tekitab mõnu kui ka valu üheaegselt. Just kui keegi peksaks mind alakõhtu samalajal pussitades mu südant karmide sõnadega. Noahoobid lähevad aina sügavamaks ja kiiremaks. Silmad mis vahepeal sulgusid muutuvad aina raskemaks, neid avada on võimatu.
Vajun aina sügavamale ja sügavamale. Valu tunne vaikselt kaob. Tunnen vaid naudingut, mõnu ja lootust. Mu südame on katnud kiht soojust. Vajun veelgi sügavamale enda sisse. Üht äkki kaob see hea tunne. Näen enda ees ülespoodud naist, kelle jalast hoiab kinni umbes 4aastane tüdruk
"Emme, miks?"
Ärkan karjatusega, mu nägu katavad pisarad. See mis tol ööl juhtus tõi mulle lootust.
No comments:
Post a Comment