See on nii imelik tunne. Ma isegi ei tea miks ta kurb on, aga teadmine et ta on kurb teeb minu ka nii kurvaks. Pisarad voolavad ja voolavad...Ma lihtsalt soovin, et ta naeraks ja särakas õnnest. Ma peaksin oleme praegu positiivne, sest ka mul on hetkel depressiivne periood, kuid ma ei hooli sellest. Ma tahan, et ta oleks õnnelik.
See vist on õige hoolimine või on see midagi enamat. Tunda teise tundeid teadmata mis neid tundeid põhjustab. Ma olen õnnelik, kui tema seda on, no matter what!
Ma arvan, et see on armastus. Hoolimata sellest, kui palju ma armatamist vihkan...hoolimata sellest sain aru, et ma suudan jälle armastada. Siin maailmas on vaid üks inimene keda olen armastanud- mu isa. Ta on tõesti olnud mulle kõik. Mu isa on alati minu jaoks olemas, seda on ka mu ema, kuid isa on minu jaoks alati eriline olnud.
See isik, ma armastan teda rohkem kui oma isa, mul ei ole sõnu selleks, et oma tundeid kirjeldada...
Kuid see armastamine, see tekitab minus hirmu. Ma ei taha, ega oskangi armastada. Oskan vaid teha haiget, lükata inimeste südameid kalju servadelt alla, vaadates kuidas südamed üksteise järel kividele kukkudes purunevad. Ma ei tea kas oskan veel hoolida.
Mul on raske lasta inimesi oma südamesse, kuid esimest korda elus ma tunnen, et keegi on tõesti mu külmunud südame sulatanud. Ma suudan jälle hoolida. See tunne on kuradima veider. Sest süda mida täitis varem viha, kurjus, ängistus, masendus, depressioon. See süda on võimeline tundma õnne. Esimest korda ma tunnen, et mul on võimalus sellest "nõiaringist" väljapääseda. See on imeline, kuid hirmu ja paanikat tekitav tunne.
Mu minevik saadab mind igal sammul. See paaniline hirm jääb igavesti mu sisse lõksu. Mu sees põleb leegike mis igapäevaga aina kasvab. On kaks võimalust kas see kogub jõudu ning ühel päeval põletab mu sisimuse ning seejärel kustub või suudab keegi koos minuga kontrollida selle tulukese tegevust. I know I can't do this on my own...
No comments:
Post a Comment