Ma olen väsinud sellest, et ma pole mitte keegi. Olen väsinud olemast tühi koht, kes ei saavuta midagi. Mul kopp ees sellest, et ikka veel mineviku kinni jään. Takerdun sinna lõpmatusesse pimedusse millest väljapääsu pole. Valu ja väsimust leevendab vaid tubakas mida mahvin kui närvid läbi või on tugev südamevalu.
Ma olen nii väsinud kõigest ja kõigist. Tahaks lihtsalt kaduda, jookseks kuskile ja tagasi ei tulekski. Kaoks valgusesse ja hävitaks pimeduse minevikus. Mul kopp ees, sest sel õudusel pole lõppu. See on lihtsalt mingi lõpmatu horror movie või mingi hard score nightmare.
See maailm on nii tume ja kõle paik. Siin on vaid kurbus tänases, masendunud inimesed marsivad ringi kolooniates. Kellegil ei ole lootust, sest midagi lõbusat teha on keelatud. Kirja on pandud minevik ning ette on joonistatud ka tulevik. Me kõnnime mööda joont, mille joonistas keegi teine. Öeldakse, et see on sõnavabadus, kuid tegelikult seda ei eksisteeri.
Me marsime ringi kui surnud. Pea on täis mõtteid mis on meie jaoks just kui paradiis, sest sealt ei saa neid keegi ära võtta. Seda mida ettekujutame see ongi meie perfection, aga tegelikult pole mingit perfectionit. On lihtsalt inimesed, kes on ümber programmeeritud robotiteks. Kõik tahavad teha midagi uut, kuid ometigi ei astu keegi rutiinist välja. Me kardame erineda, see see kes erineb tema on imelik ja imelik ei taha ju keegi olla.
Normaalsust tegelikult ei eksisteeri, me oleme selle ise loonud. See on meie oma mugavustsoon kust me lahkuda ei taha. Kergem on olla masendud ja pettunud, kõndida mööda linna ringi mossis nägu ees. Vahet pole kes vastu tuleb, tema on sinu õnnetuses süüdi.
Kas me pole mitte masendavad?
 |
| from |
No comments:
Post a Comment