Love yourself: Minust ja enesearmastusest

On päevi kus tunnen, et ma pole keegi. Süda peksleb rinnus ja armastusest tunnen puudust. Vahest lihtsalt veedan terve päeva oma toas. Ootan just kui imet, midagi mis paneks naeratama, mis võtaks endale kõik mu vaevad. Kuid seda imet ei saabu, vahest isegi mitmeid nädalaid ootan seda. Mõni aeg tagasi juhtus väike ime, päike tuli põrgust tagasi, kuid nüüd kipub tagasi pilviseks ja minu juurde eksib ta vähe. Need päevad mil päikest näen, need on minu jaoks pühad, erilisemad kui jõulud...
Viimaselajal tunnen end üsna sandisti, pole isegi tahtmist kuskile "lahedale" pinnakale ronida. Ma ei tea mis toimub, aga alkohol, see mis tundus kunagi ainuke väljapääs- sel pole enam mõju, ta ei aita mind enam. Võiks öelda, et mu ainuke sõber hülgas mu, aga olen isegi õnnelik, et see crap mulle enam pinget ei paku.
Viimaselajal on juhtunud palju imelike asju. Olen endas avastandu nii palju uut- näiteks, et võin armukade olla, nii kuradima armukade, et see saatanlik tunne ajab mu hauda. Ma ei ole kunagi kedagi ka nii armastanud ega kellegist nii kuradima palju hoolinud. Ma olen lihtsalt hirmul. Nii-nii väga kardan kaotada seda mida hetkel ainukesena oluliseks pean.
Ma ei tea mis toimub- mu ümber on nii palju valu, surma, viha. Nad käivad mul järel ning neid maha raputada on võimatu. Vahest hakkavad nad mu lähedaste külge ja sellepärast tahangi oma tuppa jääda. Võiks veel trellid akenete ette lüüa ja siis üksi oma koledasse maailma surra.
Tegelikult ms tean milles põhjus on...olen kaotanud usalduse. Alati kui hakkan usaldama siis pean pettuma ja nii kuradima raske on unustada. Jah, ma olen naiivne, sest andestan alati, kuid ma ei suuda unustada. Kogun kõik need halvad tunded, mälestused enda sisse. Nii nad minu sees kasavad. Tean, et ühel hetkel, kui ma neist võitu ei saa, kui ma neid ära ei aja. Siis ajavad nemad minu ära. Siis suren mina oma enda tunnetesse. Pole vaja mingit nuga, püssi ega hüpet pilvelõhkuja kautuselt on vaid tunded mis haavad ja hiljem su lihtsalt seespoolt ära söövad.
Teistele näid elus ja tervena, sest naeratus isegi vahest su suule eksib, aga seest oled katki, sul pole mitte-midagi. Sa oled nii kuradima tühi, et ilma luustikuta oleksid ammu kokku varisenud. Mitte- keegi ei mõista sind, kus aus olla siis keegi ei pakugi sulle enam pinget. Sul on nii kuradima pohhui, sest sul polegi enam midagi. Mõne jaoks oled võib-olla kallis, aga kuna sul endal on iseendast nii pohhui, siis sa isegi ei märka seda. Sa oled elav surnu, kes püsib elus vaid tänu söögile, kuid sinu jaoks on see nii maitsetu. Sööks nagu liiva. Sa oled kaotanud enesearmastuse ja seda ei saagi enam leida, sest sul enesest pohhui! Sa pead ennast armastama hakkama, kasvõi selleks, et suudaksid ka teisi armastada!