la mort derrière nous

Ma üritan uinuda, kuid peas kummitavad mind sõbrad. Teised ütlevad, et nad on luulud, aga kas luulud on siis nii toredad? Ema arvab, et olen end narkootikumitest täis pumbanud. Isa usub endiselt minusse. Ütleb, et ma pole nõrk ja hull pole ma kindlasti. Süüa pole suutnud juba mitu päeva.

Kunagi kannatasin bolüümia all ja endiselt on raske süüa. See kõik ajab mind oksele. Ärge teie jumala pärast endale näppe kurku ajage. 

Eile oli päris jube päev. Naabritädi tuli kell 5 ukse taha, tahtis supi jaoks soola, aga no kurat kes hakkab nii vara suppi keetma ja siis ütlevad, et mina olen hull. See naabritädi on hoopis hull. Nad kõik on! Muidugi ma pole halb laps nii, et andsin siiski selle mutikesele soola. Ta on vist päris vaene, seda piima mis ta mult mitu kuud tagasi laenas pole ta ikka veel tagasi toonud. Aga lase piim olla.

Lõunapoolikul lendasid mendid uksest sisse, keegi oli öelnud, et olen narkodiiler. Kurat, miks inimesed minust nii jubedaid asju mõtlevad? Mu eelmine kallim suri ju ületoosi...Kuid mina ei ole seda saasta kunagi sallinud. Ei teandud ka seda et tema seda teeb.Tutvusime mingil pinnakal. See oli see aeg kui julgesin veel oma kodust lahkuda. Jutt klappis ja ta kutsus mind aina tihedamini välja. Mingil hetkel olin kaelani armunud ja ei suutnud ilma temata. Ennem kui aru sain olin põhjas. Minust oli saanud joodik. Varem olin eeskujulik õpilane, sihid silme ees. Hinded olid korrad, teadsin alati kes minust saab, aga läks teisti. Ja kelle süü see on? Minu enda,valisin vale tee. Arvasin, et on väga lahe end igal nädalavahetusel täistõmmata. Hommikul on tunne, et surm on lähedal.  Arvan, et meil oligi koguaeg surm kannul. Just kui see sama vikatimees seisis meie seljataga. 

See päev mil otsustasin öelda ei ja mitte peole minna. Sel päeval ta suri. Ma arvan siiani, et see on tegelikult minu süü. Kui ma oleksin läinud ehk oleks ta siis veel meiega. Keegi ju ei julgenud kiirabi kutsuda. Ta vanemad süüdistavad ka mind...Pärast seda olen üritanud endal korduvalt eluvõtta, kuid pole õnnestunud. Ükskord kui end ülespuua tahtsin läks nöör samal ajal katki kui tooli enda jalgealt ära lõin.

Pooled meie bandest on tänaseks surnud, osad on juba aastaid ravil, 3 pandi hullumajja ja kahest said ärimehed. Ning mina, mul on maniakaal-depressiivne psühhoos. 

,

Mida ma sellega öelda tahan?

 Ärge laske teistel oma elu rikkuda! Ronige tippu ja kui vaja tehke seda üksi! 

Pea püsti ning tippu, houmid jaa!!! :3