suicídio

Kindlasti tead seda tunnet kus tahad surra. Mõtled, et nüüd ongi kõik läbi. Lähed kuskile "väikse" majakese katuselle  ja mõtled "Nüüd ma hüppan, nüüd ong mineks, sorry emme" Astud servale aina lähemale, pisarad voolavad mööda põski. Kuid sa siiski jääd seisma, nutad seal tunnikese, kaks. Ronid alla ja surma asemel lõigud end edasi.
Vahest on nii kuradima lootusetu tunne. Surm tundub ainus õige viis probleemidega hüvastijättmiseks. Viina mõju on ammu kadunud ja see ei paku enam mingit pinget. Vahest on tunne, et oled isegi immuunne alko vastu.

Koolis on kõik viisakalt öeldes kehvasti. Hinded on sul korras aga pshüühika on läbi nusperdatud. Ärkad hommikul kell 6, jood 3tassi kohvi, aga ka kohvi ei aita enam. Siis kui koolis julged pea korraks lauale panna tuleb õps ja lööb rusikaga vastu lauda "Minu tund ei ole magamise koht". Hellou, kus ma siis magama peaksin? Kodus mul ju selleks võimalust pole, sest kõik õpetajad arvad, et olemas on vaid nende tund. Tahes eluga midagigi saavutada pead õppima kella 2ni. Ja kuna elektroonika mõjutab sind juba nii rängalt, et viis minutit on raske ilma olla siis võtab see muti sult telo ka ära. Kas me ei võiks seda asja natukene tänapäevasemalt teha?

Siis saabub reede ja jooksete koos houmidega nagu lehmad kuskile pinnakale. Tõmbate ninad täis ja "naudite murede vaba elu". Hommikul meenub taas kõik see p*sk ja sa sattud taas tsüklisse. Missest, et viinast pole abi- sa kõmmutad ikkagi seda kõrist alla. Vahest laksad midagi kangemat ka, sest nii kuradima hea on paar tunnikest pilvedes hõljuda.

Koolis sõimab mõni sind koledaks ja paksuks. Vahest lüüakse isegi jalaga. Näitad, et oled tugev ja saadad ta perse, aga tegelikult on sul valus. Koju jõudes tõmbad oma randme paljaks ja lööd tera sinna. Verd lendab, aga sulle pakub see rahuldust. Elus tunne on, keegi ei märka kui haavatud ja katkine sa oled. Maailmal on sinust sama pohhui, kui sinul maailmast.

Aga mõtle nüüd natukene.

Kujuta endal ette. Sa oled üksi kodus, sul on nii valus ja pohhui. Pisarad voolavad ja sa ei näe elul mõtet, keegi just kui karjub sinu sees "Tapa end, Sure, Pääsed paradiisi".  (Mingit kuradima  paradiisi tegelikult pole, on vaid hullem põrgu) Sa oled ennem veel natukene 40ne kraadist pruukinud ja sul on üpris hea olla. Aga ikkagi on kuradima valus. Nii saa siis tõmbad end oma toas oksa. Su vanemad jõuavad koju ja mida nad näevad, nende väike imearmas lapsuke ripub seal, su ema sattub paanikasse. Isal jooksevad pisarad üle näo. Sa ei ole kunagi oma isa nutmas näinud, kuid nüüd ta ometigi nutab. Ta tõstab su sealt alla, samal ajal ema rahustades ning päästeametisse helistades. Su väike õeke või vennake tuleb sinu tuppa. Ta on liiga pisike, et taibata mis toimub. Ometigi saab ta aru, et sind enam pole. Tema ainus eeskuju ja sõber on nüüd surnud. Su klassikaaslased... tegelikult nad hoolisid. See poiss/tüdruk keda armastad nüüd on ka temal valus, ta on masenduses. Ta pandi hullumajja, sest tal on soov end ära tappa, kuna ta pidas sind oma elu mõtteks. Kõik on masendunud ja hirmul. Nii paljud armastasid sind. Eriti su pere! Sa ei tundunud end kunagi armastatuna, sest sa ei osanud end armastada. Surm ei ole lahendus!

Vahet ei ole kus oled või milline sa oled. Keegi kuskil armastab sind! Sind on vaja, sa sündisid põhjusega. Ole tugev, ära anna alla. Sa oled kellegi kangelane, ära lase oma väiksel õel/vennal pettuda. Armasta teisi ja mis kõige tähtsam armasta end!