Unustatud minevik, kõik on taas korras

                                    Ma ei tea kuidas ja mida tunnen, inimesed on imelikud. Miks on vaja teeselda?
Ma olen nii vihane samas ääretult õnnelik teadmata miks. Ma tean, et tegin vea, kuigi jah pärast seda viga olen saanud õnnelikuks. Ma ei tea miks ta mu elust kadus, arvasin tõesti, et ta on sõber kes jääb, rääkisin talle ju kõike, usaldasin talle oma tumedad saladused minevikust. Need valusad hetked, millesed suudan rääkida vähestele. Astusin ühe vale sammu tema jaoks, kuid ühe selgeks ja õnnelikuks tegeva sammu enda jaoks. Ma tõesti üritasin talle seletada miks tegin nii, jah ma tean ta lihtsalt muretses, aga kas see pole ikkagi minu elu? Jah ma ei taha enam haiget saada, ma ei suudagi. Ma ei taha pärast õnne ja jälle masendusse langeda, olen olnud seda liiga kaua. Tegelikult on see nii armas kuidas inimesed hoolivad. Mu vendki on mulle päris kalliks saanud, vahest see tema üleliigne muretsemine ajab tõesti hulluks, tahaks ise vigu teha ja hiljem neist õppida, ma tean, et ma ei kannata enam nii nagu kunagi. Ma lihtsalt ei lase sel enam juhtuda. Ma ei sattu enam masendusse, sellel kõigel on nüüd lõpp! Ma olen õnnelik, ma olen rahul. Keegi ei suuda mulle enam viga teha. Mul tekkinud kaitse, ego, ma olen õppinud inimesi vastu ründama. Osad ütlevad, et olen koletis, aga nemad ju minust koletise tegidki. Ma olen hakkanud minevikust üle saama, kui keegi küsib selle kohta mis kunagi oli, ma enam ei puhke nutma, ma naeratan ütlen, et "see oli minevik ja see on läbi, see kõik jääb nende südamele, mina sain sellest üle, see on läbi!" Saan lõpuks õnnelik olla, nii hea tunne on. Mind ei huvita enam, mida teised arvavad. Viis aastat on olnud kui piin, mälestused, valu, kuid ma sain sellest üle. Kõik läheb üles mäge. Ma olen parim ja jään ka selleks. Luban, et üks päev kirjutan ka siia oma loo. Tean, et olen sellest nüüdseks üle ja mind lõhkuda, mulle haiget teha on nüüdseks päris raske. Sellest kooli aastast tuleb parim mis siiani on olnud, ma ei lase end kõrvale jätta. Ma lähen ja lõugan "ma olen ka siin, andke mulle nüüd tähelepanu!" Jah vahest on elus püsimine küll raske ja kõik ei lahe alati hästi, aga tuleb edasi minna, meil on ainus elu, sellest tuleb võtta kõik! Olgu probleemid, kiusamine või mis iganes see on ainus elu, teeme sellest parima, võtame sellest kõik ja naudime seda. Inimesed ongi imelikud, me kõik oleme imelikud, aga keegi ei saagi ju kõigile meeldida, saadke need inimesed, kes teid hävitavad kuu peale ja nautike, ärge tehke välja. Tunnen end nii üllatavalt hästi! Homme on küll kool, aga sellest aastast tuleb siiani parim aasta!
Elus on vaja lihtsalt üht väikest sammu, mis muudaks lõpuks kõik! Ma ei saaaks öelda, et mul on siiralt kahju endast, et see juhtus, jah ma ei sooviks seda teistele, aga tänu sellele olen ma see kes ma olen. Lõpude lõpuks olen ju õnnelik! Üks suur suur kalli inimestele, kes minu toetanud on! :3