Tunnen õnne~

Ma olen hulluks minemas, ma tõesti ei saa enam aru, kes on minu poolt ja kes ei ole.
Tunnen, et osad inimesed lihtsalt kaovad päev päeva järgi minu elust ja mu ellu tulevad uued inimesed, kuid samas ma ei tunne, et neid vanu igatsen. Me vist muutume iga päev?
Tunnen, et olen isegi uueks inimeseks saanud, midagi on just kui teisiti. Ma olen viimaks õnnelik, tunnen end hästi. Ma arvasin, et osad inimesed rõõmustavad koos minuga, aga tundub, et nad oleks just kui kurvad, et mul läheb hästi, et olen viimaks leidnud oma koha ja õnne. Ma isegi ei tea miks olen nii õnnelik, miski just kui ei lase kurb olla. Tunnen viimaks, et keegi hoolib. Nii veider on õnne kirja panna. Selline veider tunne on just kui liblikad lendaks kõhus, nagu maanduksid lilledele mu kõhus, selle kohta vist öeldakse armastus? Kuid mina, ma pean seda lihtsalt õnneks, ma ei ole seda ammu tundnud ja teate, see tunne on päris meeldiv. Mind isegi ei häiri, et vihma sajab ja päris küllmaks on läinud. Mul on ainult see õnne tunne, tahaks lennata...ei ei ma ei ole midagi tarbinud, olen lihtsalt õnnelik. Mind isegi ei huvita, mida teised arvavad, ma tean, et olen üksi ja ainus.
See, et ma kunstküüsi ei kanna, võltsripsmeid silma ei toppi ja igapäev oma nägu ei krohvi ei tähenda, et ma ei võiks täiuslik olla. Mulle lihtsalt meeldivad päris asjad. Mulle meeldib olla teistsugune. Mõelge, kui me kõik oleksime samasugused, kui meil oleks sama saatus, see ei oleks ju elu? igaw
Kõigil on olla õigus teistsugune, omada teist stiili, teha mida süda lustib ja see kes julgeb sind imelikuks kutsuda on ise imelik, elu tuleb nautida. Kui midagi valesti läheb tuleb teha uuesti ja paremini. Jah, kool on tulemas...2 päeva veel, kuid see ei ole ju maailma lõpp. Ka mina naudiks suve ja vabadust, midagi just kui ei kutsu sinna kooli. võib-olla need reeglid?
Tahaks juba vaba olla, selles suhtes, et elada omaette, teha oma asju nii, et keegi ei õpetaks. Tahaks, et ei peaks koguaeg, et kandma mida teen, ma ei taha valetada, kui vahest oleks tõde liiga halb teistele. Ma parem valetan ja säästan inimesi muretsemast, sest ma tean, et minuga ei juhtu midagi! Olen tugev isiksus, tean alati mida tahan ja kuidas seda saada, ning just selle nimel ma koguaeg pingutangi. Ma võiks ju mitte õpida, kuid ma õpin. See, et sa õpid ei tähenda, et ei saaks elu nautida, jah aega napib, aga tuleb toime. Õppides ei pea ütlema ei lõbule, alati võib lõbutseda isegi peab!