Ma tunnen end õnnelikuna,kuigi tunnen,et igatsus mu tapab.Ta on online,aga ei ma ei kirjuta talle.
Ootan,et äkki ta ise mulle mõtleb ja kirjutab,aga ma võin oodata surmani,sest tema on see kelle pärast ma hingan,üks põhjus miks elan...See kui ta kirjutab mulle tsau on juba minu jaoks pool võitu.
Ma isegi ei tea teda hästi...me pole isegi realses elus rääkinud,kuigi oleme üksteist näinud ja päris palju rääkinud oma eludest ja muredest...Ma ei suuda oodata seda kui lõpuks kohtume...
Armastus on üks imelik asi,ta tuleb siis kuis a teda kõige vähem ootad.Armastus teeb su õnnelikuks,selline tunne nagu liblikad oleks kõhus.Vahest sa lihtsalt mõtled talle ja see paneb su neratama...Kuid vahest tunned sa ise end liblikana.Tunnend nagu oleksid nii kerge ja vaba..nagu tõuseks kohe lendu...
Kui mina end libilkana tunnen meelidib mulle kuulata rahuliku ja mõtega muusikat.
Nagu näiteks see laul:
Hannah-Ei suuda
Minu arust Hannah on supper hea artist :)
Soovitan kuulata ka teisi tema laule.
Veel üks hea laul on "Kui hing on üksi"
Kirjutasin täna ka ühe luuletuse,mis räägib just nimelt armasdusest...
Meie lugu ei ole piin
Igatusus võib mu tappa
kuid ärkan ellu
sest sina oled ainus
kes mulle kallis
võin olla peavad sõõmata
aga mitte ilma sinuta
oled mulle kallim
oled mu armsaim
ei suuda kurbus mind heita
sinu eest ei suuda keegi mind peita
sa teed mu õnnelikuks
teed mu surematuks
Meie armastus
See ole kannatus
võin surmani oodata sind,
sest ma ju armastan sind
Olge tublid ja PEACE <3
No comments:
Post a Comment