Kodu,see on üks eriline koht,kuid paraku mitte kõigi jaoks...

Hei!Hei!

Minu üks suurim soov on,et siin ilmas ei peaks keegi enam kannatama.Tahaksin lõpetada kõik need sõjad ja vaesemaid aidata.Ma teeksin kõike,et neid vaeseid lapsi aidata,neid kellel pole kodu,peret,sõpru.Mul on lihtsalt nii kahju neist.Kui me kõik püüaksime ja prooviksime kas või teha ühe hea teo.Oleks maailm natukegi parem paik.Ma tõesti tahaks,et kõik oleks õnnelikud,et keegi ei peaks kannatama nälja või kiusamise pärast.Kui kellegil on mure,siis ma kuulan teid.Minu süda on alati avatud teile.
Ma küll vahest vingun ja ma tean,et ma ei ole alati parim laps,aga ma tõesti püüan.Tegelikult on mul ju kõik olemas,kõik mida üks laps vajab.Mul on pere,õed,vend ja muidugi ema ja isa.Nemad on need kes mind alati toetavad jah vahest saan ma tõesti kurjaks,et mis see nende asi on mida ma kannan või mida ma teen,et mis kell ma koju tulen,kellega ma välja olen või kes mu sõbrad on,aga tegelikult nad tahavad ju parimat,Nad lihtsalt muretsevad,aga mina ma olen lihtsalt loll teismeline kes ei saa sellest aru.
Õeldakse,et noorus on hukkas,jah võib-olla tõesti.Need noored kes on tänavatel suitsetavad ja joovad.
Pole meie asi õelda millised nad on,kas noormaalsed või ei,sest normaalsust ei eksiteeri.Mitte keegi meist ei tea mis toimub nede südames.Ennem kui me kellegi hukka mõistame võiksime me ju natukene mõelda.Tegelikult me ju ei tea mis toimub kellegi kodus.Pole mõtet mõisata hukka kedagi,keda me isegi ei tunne.Me käime võib-olla samas koolis ja me teame tema nime,aga me ei tea ju tema lugu.



Postitan siia ühe luuletuse mis kirjutasin siis,kui Viljandis toimus koolitulistamine,kuna olen isegi Viljandi lähedalt pärit,läks see mulle väga hinge.Siin siis mõned read ;)
Loodan,et meeldib ja PEACE <3



  Elu

vahet väsin ma lihtsat ootamast
süngeid pisaraid poetamast
vahest ma lihtsalt ei suuda
ma võin ju püüda

aga kas sellel on mõte
seda ma ju ei tea
kas ültse keegi teab
ma ei usu

elu ongi raske
aga kas selleks teha mõttetuid laske
oh ei ma ei usu
meil pole vaja rikkuda oma elu

peame unistama
mitte tulistama
me ei sündinud et surra
või et kedagi lüüa

kõik tahavad olla õnnelikud
mitte murelikud
me küll ei tea mis ees ootab
ja kas meie tulevik meid toeatab

oleme lihtsalt õnnelikud
ja elame oma elu
et me ei peaks tundma valu
kaotusi ega rohkem me seda ei talu