Olen valmis elama.

Ma olen endiselt siin. Sain küll tugeva hoobi ja vedelesin üsna kaua teadvusetult sügavikus. Olin üksi oma mõtete ja tunnetega, kuid ma olen lõpuks kogunud jõudu. Viimaks saan taas tõusta- samm sammu haaval tippu. Isegi millimeeter liikumist üles poole on hingele suur samm.
Ma olen eksinud teelt nii palju, et neid kordi on pea võimatu kokku lugeda. Pole aimugi kus ma hetkel viibin, aga eks see tee mind lõpuks kuskile viib. Tänu neile eksimustele ja katsumustele olen ma täna siin ja olen see kes olen- olen mina.
Pisarad silmis ja valu rinnus, kuid ma jooksen ikka veel, edasi ja edasi. Mu jalad on villis ja valusad, kuid ma ei peatu enne kui olen seal kus tahan olla. Jalad ei kanna mind enam, aga ma rooman selle tee lõpuni. Otsin ja kannatan kuni leian siit tunnelist kas või pisikese valguskiire, kuid seni valgustab mind see tuli mu sees. Kõrvetav tunne mis mind põletab ja meenutab, et olen veel elus.
Deemonid jahivad mind ning saavutavad vahest mu üle võidu. Ma muutun ja olen just kui väike saatan. Vahest peeglisse vaadates ei tunne ma end ära- see pole mina. Seal on keegi kes üritab mind muuta ja alla tõmmata. Kuid silma vaadates tunnen äratundmisrõõmu, seda pisikest tüdrukut kelle põsed olid alati naerul ja kelle elu oli täis vaid õnne ja siirast armastust.
Vahest saab ängistus minust võitu, kuid sisemiselt olen ma ikkagi see sama armas tüdruk, kes ma kunagi olin. Ühel päeval hajuvad need tumedad pilved ja lõppeb see jube torm. Need kes on jäänud ja jäävad koos minuga võitlema, neid inimesi pole palju, aga nende eest olen ma valmis elama. Miks elama? Sest suremine on liiga lihtne.
Ma ei ütle seda tihti, kuid tegelikult oma olen tänulik igale inimesele, kes on mu ellu tulnud. Jah ka neile kes võtsid mult eluisu ja panid tegema mu jubedaid asju. Ka teile, sest teil on suur roll selles kes ma täna olen. kümneid kordi tugevam ja just tänu teile oskan väärtustada emotsioone, tundeid mis teevad seest soojaks ja tekitavad õnne. Veel tänulikum olen neile kes on tulnud ja jäänud.

Pinterest