“Ma mäletan kui ma koju tulin, su käed olid kaetud verega. Pikad ning sügavad haavad kaunistasid su käsi. Valged linad su voodis olid muutunud punaseks. Ma kartsin, et sa sured. Arvasin, et kaotan su igaveseks.”
“STOP”
“Ma nii väga kartsin, miks sa vihkad end nii väga? Sa oled kõige parem asi mis minuga on juhtunud. Ma mäletan kõike seda. Arvasin alati, et oled õnnelik. Su naeratus on kui pärl, on seda alati olnud…”
“Nüüd ma mõistan sind. Iga naeratus peidab valu. Mida kõrgemal on suunurgad seda kauem kestavad pisarad üksi olles. Kas sa nutad jälle õhtuti?”
“Minuga on kõik korras, ära muretse”
“Korras? Sa ütled seda ju alati, et on korras. Ma näen kuidas sa kõike endas hoiad. Võlts naeratus, vahest eksib sinusse ka õnn ära, kuid siirast rõõmu sinus pole ma ammu näinud.”
“Ma tean, et sa tahad unustada. Sa vihkad end, sest kunagi oli kõik halb. Meenutused panevad sind ikka nutma. Keegi ei tea seda, aga sa tunned end kergelt öeldes kehvasti.”
“Sa oled armastatud. Tahan, et teaksid seda!”
No comments:
Post a Comment