Viimane postitus: Panen blogi kinni? Miks?

Olen mitmeid aastaid jooksnud ringi mööda pimedat koridori. Nii kuradima raske ja väsitav. Vahest tahtsin minna ja mitte iial naasta. Korduv pettumine, sõim ja peksmine. Vahest tundus kergem surra. See tundus nii ahvatlev- olla tundetu, valutu. Olla kadunud, igaveseks läinud.
Isegi kui ma nii väga tahtsin alla anda, ei teinud ma seda iial. Mäletan nii siiralt neid sönu mida see värdjas ütles "Vöib-olla elu polegi sinu jaoks". See on lause, mis ei unune iial. Kuid just tänu sellele lausele olen trampinud läbi kõigest, mis mind üritanud tappa on.
See löpputu depressioon ja viha, mis mu hinge täitis mürgitas tegeliku mina ja nii ma haiusin aina sügavamale ja sügavamale auku.
Ma ei ole kaotaja. Ma ei oska kaotada, ega hakkagi kunagi oskama. Kõik, mis ma oskan on võidelda selle nimel, mis mulle oluline on. Ma võitlen alati lõpuni ja ei peatu iial, sest minus on jaksu jöudu ja tahet minna edasi.
Sel päeval, mil otsustasin liikuda üksi. Sel päeval leidsin end. Avasatsin, et köige vöimsam asi on tahe. Köige vöimsam olen mina ise. Kuningana, enda öudus, enda valu, enda viha  enda önn- see köik olen mina.
Postiivsus ei tule teistest, see tuleb endast. Peale 7aastat vöitlust ise enda ja enda deemonitega vöin öelda uhkelt- MA VÖITSIN.

Vöitu tähistan blogi sulgemisega. Siia on maetud ja peidetud köige valusamad hetked, süngemad mötted mu hingest. Edasi liigun vaid üksi!