Siiani on kõik kadunud, õhku haihtunud, kõik mis kunagi mulle rõõmu tegi on asendunud uute asjadega, uute inimestega. Jälle ja jälle. Ma tean, et kõik mis mu praegu õnnelikuks teeb arvatavasti kaob varsti. Ma vajun enda mõttesse, ma kardan.
Ma olen tihti segaduses, sest ma kardan inimesi. Kardan tuleviku. Inimesed surevad, inimesed tappavad teeseldes, et kõik on okei. Ma tean, et nii pole...tunnen seda.
Masendus ja depressioon, mul on sama kerge neisse sattuda kui kõndida. Kuid mul on raske naeratada, sest tihti peale mu õnn muutub kurvaks mälestuseks.
Õhtul koju tulla ja teeselda, et kõik on hästi pole okei. Minna oma tuppa tõmmata ruloo ette selleks, et peita end päevavalguse eest pole okei. Kuulata päevad läbi muusikat mis tõmabab su meeleolu jubedalt alla ja paneb pisarad voolama pole enam okei.
Mõttejõud, tähelepanupuudus, mälestused ja unistused- ülemõeldes on need ühed jubedad komponendid. Vahest ma lihtsalt istun pimedas nutan teadmata miks, miski on jube valus. Miks ma olen nii nõrk ja hale?- Ma kardan. Kardan, et jään ilma sellest mida hetkel kõige rohkem armastan. Kardan, et ma hakkan vihkama seda, et armastan. Olen alati olnud asendatav. See on lihtsalt suur hirm, sest sa oled saanud mulle kalliks. Sa oled toonud mulle kodutunde, teinud mu südame soojaks. Sa oled mu maailma, palun ära kao.
http://wefollowpics.com/
No comments:
Post a Comment