tsüklis #olenHUKKASvol2

Ma üritan koguaeg leida väljapääsu sellest pasast kuhu upun. Ma üritan iga päev olla tugev ja minna oma eluga edasi. Ma tahan saada endaga hakkama, aga ma ei tea kauaks mul enam jaksu on. Tunnen, et kool ja kõik need tunded trambivad mu maa alla. Ma ei tea enam mis on õige ja vale. Selle asemel, et hakkata probleeme lahendama on kergem valida viina klaas ja oma mured paariks tunniks sinna uputada. Ma isegi ei tea kas see viina klaas oleks vale valik, sest mul on saanud kõigest nii kuradima pohhui. Ma olen lihtsalt väsinud sellest, et minuga ei olla rahul. Ma olen nii väsinud sellest koolist, te teete vahet. Isegi kui te ei tunnista seda, ma saan aru. Kuid saage ka minust aru, mul kaob tahtmine. Ma vajun...vajun taas ja veel sügavamale. Vahest ma mõtlen miks ma ei võiks lõpuks nii põhja vajuda, et ma ei tulekski enam pinnale. Kas siin leidub keegi kes paneks tähele, et olen kadunud?
Kas sa arvad, et tulla koju, minna oma tuppa ja valetada on kerge? Öelda, et kõik on hästi ja ma olen lihtsalt väsinud ja tahan magada...Jah tõsi, ma olengi väsinud, aga see ei ole see väsimus mis kaoks peale uinakut. See on väsimus, mis ei ole kadunud juba aastaid, see muutub aina hullemaks. See väsimus muutub vaikselt pohuismiks. Iga päev mil näen, et kõik vajub, probleemid hinnetega, sõbrad veavad alt, puudub tugi, ma muutun. Mul saab asjadest villand. Ma ei viitsi enam üritada, sest mul pole mida ega kedagi kelle pärast üritada. Jah, ma peaks seda tegema enda pärast, aga mul on ka endast saanud vaikselt villand. Ma tahan vaid pidutseda, sest see paneb tundma mu inimesena, see paneb mu tundma olulisena, sest need inimesed seal, nendega ma tunnen end hästi. Mul on tunne, et nemad hoolivad ja saavad aru. Mul on tunne, et need teismelised seal on täpselt samas seisus. Ka neil on pohhui, sest neil oli raske, aga neid ei aidatud. Nemad väsisid upumast, nii väsin ka mina iga päev upumast. Ma tean, et teen nüüd vale valiku, kui loobun kõigest mille nimel siiani pingutasin, aga ma ei tea, kas ma tahan enam pingutada. Miks ma ei võiks lihtsalt alla anda? Miks ma ei võiks lõpuks kõigile pettumust valmistada? See on ju siiski minu elu, ma annan alla siis kui tahan. Joon end põhja ja satun tsüklisse siis kui ise tahan. Võib-olla see tsüklisse jäämine olekski parim valik? Ma ausalt ei tea enam, mis on parim. Iga päev koolis on just kui viimane piisk, iga päev tunnen, et see on viimane. Tunnen, et homme olen teine inimene, et homme saabud hetk mil on olen tsüklis...