Miks alles nüüd leidsid aja...

Ausalt ma ei saa siinai aru why I give a sh*t about you? Nagu olgem ausad mul läks päris halvasti, siis tulid sina, kuid sa lahkusid sama kiiresti kui meie armastus alguse sai. Sa põhjustasid mulle meeletut valu. Hiljem me hakkasime vaikselt suhtlema, siis mingi aeg kutsusid mu välja. Selleks ajaks olin juba eluga edasi liikunud. Kuid need sinu kallistused, see armastus mida vandusid. Sa küsisid korduvalt kas sind armastan, vastasin ka korduvalt EI, EI, EI. Kuid need sinu kallistused. Ennem oli see minu jaoks argipäev, kuid nüüdseks on sinu kallistus...see on parim püha aastas. See on mu lemmik hetk, ma ootan su kallistusi nüüdseks rohkem kui ootan reedet.

Kuid siiski teeb mulle haiget, et lahkusid minu juurest kellegi teise pärast. Nüüd öeldes sulle, et olen leidnud kellegi kes on mulle südamelähedane ja kellega võiks olla midagi palju enamat kui lihtsalt sõprus. Nüüd sa ütled, et oled armukade. Nüüd oled valmis tema jätma ja tulema tagasi. Ma kardan sind usaldada, kuid ma ei julge ka edasi minna. Ma seisan siin salapärases tunnelis kinnihaletatud sinu ja reaalsuse vahel. Mõlemalt poolt paistab valgus milleni ma ei ulatu. Kõik kõnnivad läbi tunneli, kuid ma olen märkamatu. Keegi ei panetähele, et olen kinniaheldatud, ning häält tehes hajub see kuskile sügaviku. Ma hoian kahe käega peast kinni pisarad voolamas.

Ainuke asi mida kuulen on haavavad sõnad "Milline idioot" "Ta ei oska oma elu elada ja nüüd halab siin" "Miks te temaga üldse suhtlete" "Issand kas sellel olevusel endal paha ei hakka" Ei, mul ei hakka paha ja ma ei anna ennem ka alla, kui olen jõudnud valguseni mida saan õnneks nimetada. Ma võin mädaneda seal rentslis kuid või isegi aastaid, kuid ma tulen sellest välja. Ma olen alati hakkama saanud ja saan ka edasipidi. Ma ei saa seda nimetada ka halaks ja ma ei saa öelda, et see on vaid sinu süü. Ka minul on suur roll selles, ma lasin sul liiga lihtsalt minna. Ma lasin end liiga kiirelt purustada ja...miks ma lasin sel juhtuda? Miks? MIKS?

Ma lubasin endale, et ma ei hala pärast seda mis segadus oli minevikus. Lubasin, et ei tee enam nii, et ei tee endale enam haiget. Ma armastan elu, Ma armastan isegi seda totakat ühiskonda mis igapäevaga aina rohkem alla käib. Ma armastan end, kui vihkan oma tundeid. Ma armastan armatust, kuid vihkan valu. Ma kardan päikest, sest see kõrvetab. Ma armastan kuud, sest ta on alati olemas. Ma armastan tähti, sest nad näitavad mulle pimedas teed, nagu seda teed ka sina. Ma vihkan tuult, sest see pühib lehed laiali, nagu sina pühkisid minu. Ma vajasind sind nagu vajan ka elektrit oma telefooni laadimiseks.