Päästame koos maailma?!?!

Mu hing on täis emotsioone, kuid samas olen täielikult emotsioonitu zombi, kes lihtsalt oma rada longib arusaamata kes on ja kuhu kuulub. Mu hinges on kurbust, viha ja põlgamist, kuid seal on ka armastust. Armastus kellegi vastu kes ei saa olla minu...tõmme kellegi poole kes mind hukatusse viib.
Ma olen võimetu sinu vastu. Sa valdad mind ja minu tundeid, olen täielikult sinu. Aga mina?
Kes olen mina sinu jaoks? Olen vaid üks klammerduja, üks hullumeelne kes januneb sinu armastuse järgi.
Olen hullumas oma tunnetes, kirjutan salme sinust, saadan sulle mõttetrasid, kuid vastuseks jääb see kuradima seen by. Ma lihtsalt ei suuda sind visata oma elust välja nii nagu teed sina. Korraks ma suutsin unustada ja edasi liikuda, kuid sa tõmbasin mu tagasi oma embusesse. Tegid seda just siis kui olin sulle ütlemas head aega... Ma nii väga tahan olla koos sinuga. Kuid tahan ka et oleksid õnnelik, sest ma ju....ei, ma ei tohi. Pean sind vihkama...kuid ma ei suuda.

Möödunud on paar nädalat kui selle kirjutasin, ennem polnudki plaani avaldada, kuid ma tahan näidata teile, kuidas ajad muutuvad. Inimesed muudavad meid. Teevad meist koletised, isegi kui sa punnid vastu, saab maailm ühel päeval sinust võitu. Sa tunned tihti tundeid mida tunda ei taha. On päevi mis sa oled tugevaim kui raud, kuid üks päev ajab sind nuttma isegi maha kukkunud kahvel. Karjud selle kahvli peale nagu segane "KUIDAS SA VÕISID NII TEHA? MIKS SA KUKKUSID?"
Kuid tegelikult sa ei ole vihane ega kuri selle kahvli peale, vaid enda peale. Sinu sees on nii palju emotsioone vangis. Sa ei saa neid väljalasta, sest vihkad ju hala. Sulle ei meeldi olla nõrk. 
Minevik oli niigi räpaseid ja tumedaid emotsioone täis. Siis sa nutsid, tegid endale haiget. Lukustasid end tihti oma tuppa, pisarad voolasid, tõmbasid teki ülepea. Mõtteis oli vaid surm, kuidas seda teha. Kaua veel kannatad. Sa punnisid endale vastu, kuid vahest said emotsioonid sinust võitu, haarasid zilettitera või midagi muud teravat, mis parasjagu käeulatuses oli. Hakkasid endale haiget tegema. Lõid selle kas oma jalga, kättesse või kehasse. See kuidas see tera sinu kehas vingerdas pakkus sulle mingit rahuldust. Tundsid, et elad. Elus tunne oli, sa ei mõelnud kunagi, et saa lõhud vaid end. Sa ei uskunud, et see pole väljapääs. Sa karjusid igapäev appi, aga keegi ei kuulnud. Kooli olid enamasti nähtamatu, kui just sind ei tõugatud või asju minema ei loobitud. Vahest tõmbas keegi sult tooli alt. Kukkusid põrandale, kõik naersid, aga sina ju nutsid. Õhtul läksid uuesti koju tegid ENDALE haiget. Soovisid ENDA SURMA.
Kuid kullake isegi kui on raske, isegi kui on valus. Sina oled parim! Oled printsess, kuninganna, kuningas, prints. Ära anna alla! Sulle tundub, et maailmas pole kedagi kes hooliks, aga on. Kõik ei ole sellised, ka need kes on nad ei saa hetkel aru kui vale see on. Tihti tuleb see nende kodust, sa ei tea ka nende lugu. Tavaliselt teevad haiget probleemsed lapsed, sest nad ei taha olla allasurutud. 
Sinu arvelt ei tohi seda teha keegi! Me sündisime võrdsetana, üks rikkam, teine vaesem, aga me oleme kõik inimesed, hingame ühte ja seda sama õhku. Vaatame seda sama päikest ja näeme öösiti sama kuud ning ka tähti. 
Armastus teeb tihti haiget, sest see on ühepoolne. Kuid ära lõpeta armastamist, sellepärast et korra oli valus. Meil kõigil on maailmas oma koht, oma saatus ja meil kõigil on määratud ka oma õnn! Vahest on küll tunne, et seda ei tule, et see ei saabugi. Meil kõigil on vahest tunne, et ei vääri midagi head.
Kuid me väärime! Sina, Mina, Meie, Teie, Nemad me väärime kõik sama palju elu, sama palju õnne!

Mina valisin nii armastuse, kui ka vihkamise. Mida edasi ma liigun seda rohkem asendub viha andestamisega. Vihates teed sa haiget ka endale haiget. 

Vali armastus, vali õnn, vali elu! Lähme kõik koos koos tippu! Näitame et me ei ole hukkas!
Meie, NOORED, me oleme TEIE tulevik, kui ka oleme meie laste tulevik! Teeme üheskoos maailma natuke paremaks. Nõelume koos haavad ja toodame õnne!