Iga päev, mil olen õnnelik tean, et varsti saabub hetk mil kahetsen. Hetk, mil mõistan, et oleks saanud teisti. Mõistan, et oleksin võinud siiski naeratada ja õnne nautida, kuid ma ei oska. Ma näen igas uues avatud ukses, uut lõksu, uut valu, uut nuttu ja kurbust. Ma ei suuda enam oodata, mil saangi lõpuks olla õnnelik. Tahan leida oma ukse õnnele. Kuid jah viimasel ajal olen väinud otsimast valgust. Palju kergem on lihtsalt kaduda ja oma valusse uppuda. Uppuda üksi, piinarikalt, kuid mõeldes, et kunagi on parem, et ka minu jaoks on kuskil koht. Teate mis? MA EI SUUDA ENAM.
Ma isegi ei jõua ennem pisaraid kuivatada, kui taas nuttma puhken. Mu elu, see lihtsalt on vahest nii kuradima piinarikas, see teeb ikka vahest kuradima haiget. Ma tõesti lihtsalt ei viitsi enam.
Naerda, milleks? Nagu nii saabub kunagi päev mil saan taas haiget. Alati, kui tunnen, et nüüd on kõik ja olen lõpuks õnnelik tuleb veel valusam löök, kukun taas sügavamale. Puhken taas nuttma. Ma võitlen, ma kaklen oma õnne nimel, loodan, et üks päev ka mu õnn saab aru, et on õnn, mitte valu.
Kas teid ei häiri need tühjad lubadused? Kas teid ei häiri need vastusteta küsimused? Kas teid ei häiri see lõpputu pettumine? Kas teid ei häiri, see kuidas te iga päev petate teisi, öeldes, et olete õnnelikud ja kõik on hästi. Kas see kõik pole mitte kurnav? Valetada kõigile näkku, hoides pisaraid tagasi.Jah ma tõesti tean mida tunned. Kuid tean ka, et hoida see valu endas pole õige. Mind see hävitab...see sööb mind iga päev. See maailm on lihtsalt täis nii kuradima palju valu. Siin on nii kuradima palju teismelisi, kes ei suuda enam. Olla masenduses aastaid,,, ei see tunne ei ole mulle võõras, kuid üritan sellest hoiduda...miks see alati tagasi tuleb? Miks need üksikud päevad täis õnne ei võiks kesta igavesti? Ma tõesti ei viitsi enam. Ma ei taha enam. Mulle aitab sellest lõppmatust mängust, kus jään alati kaotajaks. AITAB!...I'm only human,,,
No comments:
Post a Comment