Mõnikord mõistan, et pikk tee on minna. Vahest soovin, et see oleks lühem.
Vahest ütleme igavesti kuigi teame, et nii kaua ei kesta miski. Mõnikord jookseme seiklustesse enne kui möeldagi suudame. Vead ja teod mida muuta ei saa piinavad me hinge lõputult.
Need hetked mil tahamae karjuda, kuid me vaikime.
Need tunded mida varjame, kuid ometigi on need nii sügavad ja siirad. Sõnad, mis ei tule välja ning kaovad hinge on sõnad, mis muudaksid palju.
Istudes üksi ning jälgides seda lõputut pimedust meenuvad mulle asjad, mis ei tohiks meenuda. Miski pole mind iial haavanud rohkem kui sõnad, mis pole siirad. Valed, need pussitavad mu hinge.
Tihti kaotan end masendavasse sügaviku, kuid oma mõtteist sind leides tekib mu suule alati naeratus. Kuulates su häält tekib mu südamesse soojus. See annab jõudu ning näitab valgust hetkedel, mil sooviksin minna...
.
Monday, May 22, 2017
Need hetked
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
-
Mu külmad pisarad langevad mööda mu veel külmemaid põski. Mu keha väriseb ning seda kontrollida on pea võimatu. Vasak jalg lööb vahelduva ed... -
Viimasel ajal ei ole vahet kas üritan või vaikin valus. Mu sõnad, neil ei ole enam kõla, nad ei ole nii tugevad nagu olid varem. Nad muut...
-
Ma tean, et mängid mu silme ees head. Ma tean, et räägid mu seljataga paska. Aga tead mul on jumala pohhui. Sa ei vääri mind, pole kunagi v...
No comments:
Post a Comment