Kas ma pole tõesti sinu jaoks piisavalt hea?

See on nii naljakas, kuidas mõned lihtsad asjad tõmbavad tuju alla. Näiteks nagu tähelepanupuudus inimeselt keda armastad, keda imetled ja kelle jaoks üritada olla parem. See on  veider kuidas rõõmu täis süda muutub hetkega tühjaks ning kurvaks.

See kummaline tunne mis sind vaikselt südamesse pussitab ning tekitab hirmu ja lootusetust. Pole oluline palju või kui kaua üritad võidelda oma tunnetega. Lõpuks lõpetad ikkagi üksinda pimedas toas kuulates masendavat muusikat. Algul voolavad vaid mõned pisarad, kuid hiljem saab sellest paanile nutt.

Minut minuti haaval tunneme kuidas süda vaikselt hääbub ning aeglustab oma tööd. See tekitab hirmu kuid samas ka naudingut. Keha katavad värinad ning paanikahood mida kontrollida on võimatu.

Taas tuleb see vana tuttav koht- pime sügavik. Kord sealt välja pääsedes ei taha meist keegi enam sinna kunagi sattuda, kui nüüd on hilja. Oma vigu ei saa parandada, sest need on juba maalitud. Hinge katab kahetsus ning tohutu viha, hirm ning saamatus tunne. Mida kauem seal augus oled seda sügavamale sa vajud. Lõpuks hajub viimane valguskiir koos lootusega. 

See tunne on kohutav, sest see tunne imeb ära sult viimase energia, viimase lootuse. Lebades voodis tundetu, kuid samas piisavalt tundelisena, et nutta ja igatseda. Iga millimeeter mu kehas on tuim. Enda tahtlik liigutamine tekitab suuri raskusi. Keha liigub vaid nii palju kui kestavad mu paanikahood, need hirmsad värinad. Ma kardan, kas ma pole siis tõesti piisavalt hea?

Whisper