Mälestused minevikust mis panevad siiani veritsema su armid. Sündmused mida soovid juba aastaid unustada. Oled uppunud oma emotsioonide küllusesse. Mõned peavad seda modernseks kunstiks. Nad tahavad luua vaid illusioone, panevad silmad kinni ja unustavad selle fucking reaalsuse mis meid kõiki päev päeva järel põhja veab.
Sa tahad maailma muuta, kuid sa keeldud end muutmast. Su hinges on peidus vaid killud, need on sinusse lukustatud. Veenid veritsevad, sa ei taha alla anda, kuid arterid pole enam kaugel. Sa oled võitleja, kuid ka sinu elu pole olnud roosiline. See on olnud palju hullem, täis valu ja viha.
Kadunud lootus, iga päevaga läheb aina hullemaks. Su hing on kriibitud. Haavad muutuvad armideks ja nii muutub sinu hoolimine pohhuismiks. Kõik mis sulle kunagi kallis oli on nüüdseks kaotanud oma väärtuse.
Sa oled pettunud endas, oled pettunud selles fucking maailma ehituses. Meid vaid sunnitakse, surutakse massi kuhu me kuidagi ei sobi. Laske mul olla! Laske mind vabaks! Unustage see fucking massi trend. Meil on siin sõnavabadus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Viimane postitus: Panen blogi kinni? Miks?
Olen mitmeid aastaid jooksnud ringi mööda pimedat koridori. Nii kuradima raske ja väsitav. Vahest tahtsin minna ja mitte iial naasta. Korduv...
-
Mu külmad pisarad langevad mööda mu veel külmemaid põski. Mu keha väriseb ning seda kontrollida on pea võimatu. Vasak jalg lööb vahelduva ed...
-
Viimasel ajal ei ole vahet kas üritan või vaikin valus. Mu sõnad, neil ei ole enam kõla, nad ei ole nii tugevad nagu olid varem. Nad muut...
-
Ma tean, et mängid mu silme ees head. Ma tean, et räägid mu seljataga paska. Aga tead mul on jumala pohhui. Sa ei vääri mind, pole kunagi v...

No comments:
Post a Comment