Motivatsioon

Miks on noortel kopp ees, miks keegi enam ei viitsi? Me oleme luku taga, me ei või ise otsustada. Kõik on kellegi teise poolt kirjapandud. Tulevik on meie eest otsustatud. Siis te imetsate miks on tänapäev nii hukkukas. Järele on jäänud vaid vihastes massides kapriised noored. Armastusest on saanud viha. Paljud ei viitsi omandada haridust, sest koolist on tehtud vangla ja kõik  seal näib nii tume. Sa istud seal tunde isegi kui sa ei taha seal olla, sul pea valutab, masendus tekkib ja siis hakkab keegi veel lõugama "Kuidas sa nii loll oled? Kuidas sa aru ei saa?" Võib-olla ma ei tahagi aru saada, kui seal minuga nii käitutakse, äkki viskab mul koppa ette see, et ma pean olema sama andekas, kui kõik teised. Äkki ma ei viitsi kulutada 2-4 tundi, et pärast kooli lihtsalt tuupida. Võib-olla ma tahan päris elu, kogemusi, päris õnne. Mõelge nüüd ajudega kust ma võtan selle aja. Ma põlen juba enne läbi kui ma suudan "päris" elu näha. Ärge küsige miks joome? Kõik noored teevad nii, kõik noored on hukkas. Meil kõigil on samad probleemid. Me kõik üritame leida väljapääsu samal viisil.
Kuid me ei leiagi seda. Üritades unustada, meenub veel rohkem. Leides lahenduse ühele probleemile ilmub veel neli. Me elame ja õppime, aga see on vahest kuradima valus. Sa tahad teha sellele lõpu, kuid siis ilmub ühest peost valgus. Sa suudad olla natukene õnnelik, kuid esmaspäeval meenub juba et on kolm kontrolltööd, matemaatika on kaks ja sa jäid mendile ka pasti. Pea on täis muresid, sa otsid vaid lahendusi, kuidas vanemad ei teaks. Nende pisike lapsuke ei saa ju selline olla. Keegi ei taha uskuda, et just tema laps on see, kes on hukkas ja ei leia väljapääsu. Vahest ma tahaks karjuda, tahaksin lihtsalt ära joosta. Reeded on minu jaoks kui taevas, minu jaoks ongi reede Jumal. Ma hoian 5päeva nädalas hinge kinni ja püüan hakkama saada, otsin 5päeva põhjust, miks üldse midagi teha. Igapäevaga tundub tulevik tumedam, ma üritan, ma püüan, aga ma lihtsalt ei jõua. Ma vajun kui tõusen. Ma suren, kui üritan elada. Ma nutan, kui tahaksin naerda. Ma naeran, kui tahaksin nutta. Kõik siin maailmas on ümber pööratud.  Kui sul on mingi probeelem oled sa kohe kriminaal. Iga tragöödia teeb minust veel hullema krimnaali. On ainult arvamused, on inimesed kes ei tea. Ma üritan hoida selget rühti, kuid keegi peksab alatasa mu sihte. Mu selg on kui raud, see ei purune, kuid tekkivad mõlgid. Meil on alles vaid massiviha, igal pool on kurjus ja unetud ööd. Sa tuled koju haised kui vana joodik, kes on prügikastis ööbinud. Aga ei sinu jaoks on see jumala normaalne. Sa ei tahagi midagi paremat saavutada. Sa jood iga reede oma probleemid minema, kuid sa ei saa ikka veel aru et nad on õppinud ujuma. Sa värised iga laupäeva hommik üle kere, sest siis hakkab alkohol kaduma. Sa mõtled alati, et see oli viimane kord, aga kurat palju sa endale ikka valetad? Ütle kohe ära, et see ei lõppegi, sa ei tee seda, sest sa ei suuda sellega leppida. Sa saad ise ka aru, kui valesti kõik on. Sa tead, et saaks paremini. Kuid sul puudub tähtsaim asi elus, motivatsioon. Õpi elame enda tuleviku nimel, ära ela teistele, ka mina õpin...üks päev see juhtub, saan paremaks. Ütlen inimestele tihti, et mul pole enam lootust, kuid järgmist lauset alustan "Ma loodan ka, et..." Siis öeldakse mulle, et sul siiski onju lootus, kuid ma ajan selle tagasi. Ütlen, et see on lõpp, lootust ei eksisteeri...Teate mis?
Üritades inimesi mõista, ma vajun sügavasse unne, sest see maailm näib suremas...