Mad World ~

Ma olen väsinud sellest, et ma pole mitte keegi. Olen väsinud olemast tühi koht, kes ei saavuta midagi. Mul kopp ees sellest, et ikka veel mineviku kinni jään. Takerdun sinna lõpmatusesse pimedusse millest väljapääsu pole. Valu ja väsimust leevendab vaid tubakas mida mahvin kui närvid läbi või on tugev südamevalu.

Ma olen nii väsinud kõigest ja kõigist. Tahaks lihtsalt kaduda, jookseks kuskile ja tagasi ei tulekski. Kaoks valgusesse ja hävitaks pimeduse minevikus. Mul kopp ees, sest sel õudusel pole lõppu. See on lihtsalt mingi lõpmatu horror movie või mingi hard score nightmare.

See maailm on nii tume ja kõle paik. Siin on vaid kurbus tänases, masendunud inimesed marsivad ringi kolooniates. Kellegil ei ole lootust, sest midagi lõbusat teha on keelatud. Kirja on pandud minevik ning ette on joonistatud ka tulevik. Me kõnnime mööda joont, mille joonistas keegi teine. Öeldakse, et see on sõnavabadus, kuid tegelikult seda ei eksisteeri. 

Me marsime ringi kui surnud. Pea on täis mõtteid mis on meie jaoks just kui paradiis, sest sealt ei saa neid keegi ära võtta. Seda mida ettekujutame see ongi meie perfection, aga tegelikult pole mingit perfectionit. On lihtsalt inimesed, kes on ümber programmeeritud robotiteks. Kõik tahavad teha midagi uut, kuid ometigi ei astu keegi rutiinist välja. Me kardame erineda, see see kes erineb tema on imelik ja imelik ei taha  ju keegi olla.

Normaalsust tegelikult ei eksisteeri, me oleme selle ise loonud. See on meie oma mugavustsoon kust me lahkuda ei taha. Kergem on olla masendud ja pettunud, kõndida mööda linna ringi mossis nägu ees. Vahet pole kes vastu tuleb, tema on sinu õnnetuses süüdi. 

Kas me pole mitte masendavad?

from

Another me, Inside me #Poem

Another me, Inside me

By:Karolina Niinelo

Love is just a illusion

It's not even real

It just makes us sad

I'm hunted by haunted love

It never lets me free

I'm a haunted girl

From the Haunted World

I'll never find something to against the witchcraft

Even God can't let me free

Because he choosed me to be broken teen

What ever I do 

only alcohol and cutting

Dosen't disipoint me

Happiness is beautiful,

but now it seems impossible

I'm sorry,

But i have nothing to say or do

 I'm just bipolar

Today I'm here with you

But tomorrow

May I'll be gone

(Bipolar disorder is a mental illnesscharacterized by periods of depression and periods of elevated mood.)

Picture from: songshuhui.net

suicídio

Kindlasti tead seda tunnet kus tahad surra. Mõtled, et nüüd ongi kõik läbi. Lähed kuskile "väikse" majakese katuselle  ja mõtled "Nüüd ma hüppan, nüüd ong mineks, sorry emme" Astud servale aina lähemale, pisarad voolavad mööda põski. Kuid sa siiski jääd seisma, nutad seal tunnikese, kaks. Ronid alla ja surma asemel lõigud end edasi.
Vahest on nii kuradima lootusetu tunne. Surm tundub ainus õige viis probleemidega hüvastijättmiseks. Viina mõju on ammu kadunud ja see ei paku enam mingit pinget. Vahest on tunne, et oled isegi immuunne alko vastu.

Koolis on kõik viisakalt öeldes kehvasti. Hinded on sul korras aga pshüühika on läbi nusperdatud. Ärkad hommikul kell 6, jood 3tassi kohvi, aga ka kohvi ei aita enam. Siis kui koolis julged pea korraks lauale panna tuleb õps ja lööb rusikaga vastu lauda "Minu tund ei ole magamise koht". Hellou, kus ma siis magama peaksin? Kodus mul ju selleks võimalust pole, sest kõik õpetajad arvad, et olemas on vaid nende tund. Tahes eluga midagigi saavutada pead õppima kella 2ni. Ja kuna elektroonika mõjutab sind juba nii rängalt, et viis minutit on raske ilma olla siis võtab see muti sult telo ka ära. Kas me ei võiks seda asja natukene tänapäevasemalt teha?

Siis saabub reede ja jooksete koos houmidega nagu lehmad kuskile pinnakale. Tõmbate ninad täis ja "naudite murede vaba elu". Hommikul meenub taas kõik see p*sk ja sa sattud taas tsüklisse. Missest, et viinast pole abi- sa kõmmutad ikkagi seda kõrist alla. Vahest laksad midagi kangemat ka, sest nii kuradima hea on paar tunnikest pilvedes hõljuda.

Koolis sõimab mõni sind koledaks ja paksuks. Vahest lüüakse isegi jalaga. Näitad, et oled tugev ja saadad ta perse, aga tegelikult on sul valus. Koju jõudes tõmbad oma randme paljaks ja lööd tera sinna. Verd lendab, aga sulle pakub see rahuldust. Elus tunne on, keegi ei märka kui haavatud ja katkine sa oled. Maailmal on sinust sama pohhui, kui sinul maailmast.

Aga mõtle nüüd natukene.

Kujuta endal ette. Sa oled üksi kodus, sul on nii valus ja pohhui. Pisarad voolavad ja sa ei näe elul mõtet, keegi just kui karjub sinu sees "Tapa end, Sure, Pääsed paradiisi".  (Mingit kuradima  paradiisi tegelikult pole, on vaid hullem põrgu) Sa oled ennem veel natukene 40ne kraadist pruukinud ja sul on üpris hea olla. Aga ikkagi on kuradima valus. Nii saa siis tõmbad end oma toas oksa. Su vanemad jõuavad koju ja mida nad näevad, nende väike imearmas lapsuke ripub seal, su ema sattub paanikasse. Isal jooksevad pisarad üle näo. Sa ei ole kunagi oma isa nutmas näinud, kuid nüüd ta ometigi nutab. Ta tõstab su sealt alla, samal ajal ema rahustades ning päästeametisse helistades. Su väike õeke või vennake tuleb sinu tuppa. Ta on liiga pisike, et taibata mis toimub. Ometigi saab ta aru, et sind enam pole. Tema ainus eeskuju ja sõber on nüüd surnud. Su klassikaaslased... tegelikult nad hoolisid. See poiss/tüdruk keda armastad nüüd on ka temal valus, ta on masenduses. Ta pandi hullumajja, sest tal on soov end ära tappa, kuna ta pidas sind oma elu mõtteks. Kõik on masendunud ja hirmul. Nii paljud armastasid sind. Eriti su pere! Sa ei tundunud end kunagi armastatuna, sest sa ei osanud end armastada. Surm ei ole lahendus!

Vahet ei ole kus oled või milline sa oled. Keegi kuskil armastab sind! Sind on vaja, sa sündisid põhjusega. Ole tugev, ära anna alla. Sa oled kellegi kangelane, ära lase oma väiksel õel/vennal pettuda. Armasta teisi ja mis kõige tähtsam armasta end!

Pimedus

***

by:Karolina Niinelo

Päike ei too kaasa õnne, 

vaid põletab päevavalgele valusa tõe. 

Valgus ei paku rõõmu, 

vaid tekitab masendavat hõngu. 

Vahest leiame piinleval suvepäeval ka rõõmu- 

vihmasadu.

Tuli ei põleta haavu,

ta valgustab pimeduse sõpru.

Paneb nad kartma,

hinge sügavamasse sopi pugema.

Vahest olen suremas-

olen seda üsna tihti.

Õnneks on olemas sõber-

pimedus,

 

Pimedus on koht kuhu saad peitupugeda hirmutava valguse eest. 

Pimedusse saad matta mured, mis päiksevalgus nähtavale toob. 

Saades pimedusega sõbraks kaitseb ta sind päikesetõusuni. 

Edasi suudan vaid elada

selle lootusega,

et ühel päeval

päikest enam ei tõusegi.

...

"Päike on loojunud, saabumas on õnn"

Picture is from Printerest

Love yourself: Minust ja enesearmastusest

On päevi kus tunnen, et ma pole keegi. Süda peksleb rinnus ja armastusest tunnen puudust. Vahest lihtsalt veedan terve päeva oma toas. Ootan just kui imet, midagi mis paneks naeratama, mis võtaks endale kõik mu vaevad. Kuid seda imet ei saabu, vahest isegi mitmeid nädalaid ootan seda. Mõni aeg tagasi juhtus väike ime, päike tuli põrgust tagasi, kuid nüüd kipub tagasi pilviseks ja minu juurde eksib ta vähe. Need päevad mil päikest näen, need on minu jaoks pühad, erilisemad kui jõulud...
Viimaselajal tunnen end üsna sandisti, pole isegi tahtmist kuskile "lahedale" pinnakale ronida. Ma ei tea mis toimub, aga alkohol, see mis tundus kunagi ainuke väljapääs- sel pole enam mõju, ta ei aita mind enam. Võiks öelda, et mu ainuke sõber hülgas mu, aga olen isegi õnnelik, et see crap mulle enam pinget ei paku.
Viimaselajal on juhtunud palju imelike asju. Olen endas avastandu nii palju uut- näiteks, et võin armukade olla, nii kuradima armukade, et see saatanlik tunne ajab mu hauda. Ma ei ole kunagi kedagi ka nii armastanud ega kellegist nii kuradima palju hoolinud. Ma olen lihtsalt hirmul. Nii-nii väga kardan kaotada seda mida hetkel ainukesena oluliseks pean.
Ma ei tea mis toimub- mu ümber on nii palju valu, surma, viha. Nad käivad mul järel ning neid maha raputada on võimatu. Vahest hakkavad nad mu lähedaste külge ja sellepärast tahangi oma tuppa jääda. Võiks veel trellid akenete ette lüüa ja siis üksi oma koledasse maailma surra.
Tegelikult ms tean milles põhjus on...olen kaotanud usalduse. Alati kui hakkan usaldama siis pean pettuma ja nii kuradima raske on unustada. Jah, ma olen naiivne, sest andestan alati, kuid ma ei suuda unustada. Kogun kõik need halvad tunded, mälestused enda sisse. Nii nad minu sees kasavad. Tean, et ühel hetkel, kui ma neist võitu ei saa, kui ma neid ära ei aja. Siis ajavad nemad minu ära. Siis suren mina oma enda tunnetesse. Pole vaja mingit nuga, püssi ega hüpet pilvelõhkuja kautuselt on vaid tunded mis haavad ja hiljem su lihtsalt seespoolt ära söövad.
Teistele näid elus ja tervena, sest naeratus isegi vahest su suule eksib, aga seest oled katki, sul pole mitte-midagi. Sa oled nii kuradima tühi, et ilma luustikuta oleksid ammu kokku varisenud. Mitte- keegi ei mõista sind, kus aus olla siis keegi ei pakugi sulle enam pinget. Sul on nii kuradima pohhui, sest sul polegi enam midagi. Mõne jaoks oled võib-olla kallis, aga kuna sul endal on iseendast nii pohhui, siis sa isegi ei märka seda. Sa oled elav surnu, kes püsib elus vaid tänu söögile, kuid sinu jaoks on see nii maitsetu. Sööks nagu liiva. Sa oled kaotanud enesearmastuse ja seda ei saagi enam leida, sest sul enesest pohhui! Sa pead ennast armastama hakkama, kasvõi selleks, et suudaksid ka teisi armastada!

Ma tegin pattu

Eilsest päevast on siiani alles vaid masendunud meel. Tobipakk mis sai eile ostetud seisab endiselt mu kotis. Oodates sõnumit, mida ei tule muutub meel aina kurvemaks. Istun bussis kõrvaklapid peas üritades muresid ignoreeirda ei suuda ma ikkagist oma pisaraid vältida. Pisarad voolavad mööda mu nägu. Päike mis bussiakanst sisse paistab on pimestav, kuid mulle tekitab see vaid suuremat masendust.Ennem kui bussist väljuda sain tõmbas üks poiss mul körvaklapid peast "Kas sul on kõik korras?" Kinnitasin talle, et on ja tal pole vaja muretseda. Ta kallistas mind ning lubas, et kõik saab korda. Suudsin korraks isegi naeratada. Koju jõudes viskasin kohe voodisse, haarasin kotist tobipaki, nüüd jällitan seda suurt kirja seal "SUITSETAMINE VÕIB TAPPA". Pea on täis mõtteid mis mu tunndeid matavad. Ma olen hirmul, kardan et kaotan taas. Olles seda kirja nii 5mini jällitanud on tobipakk endiselt mu sörmede vahel. Mõeldes sellele poisile, kuidas ta küll märkas? Keegi ole kunagi märganud kurba mind. Keegi ei ole kunagi näinud, et mul läheb halvasti. Alati on arvatud, et olen tugev.
Viskan selle tobipaki tagasi oma musta seljakotti. Käed värisevad ja pisarad ei taha lõpetada voolamist. See sinine mõmmi mis teises voodi otsas lebab vaatab mulle näkku olles ainukeseks sõbrakas. Mu pisaratest kaetud nägu on just kui klounil. On tunne nagu oleks meri maismaale tunginud.
Vahepeal suudsin uinuda, kuid ärgates tundsin end veel halvemini kui ennem. Tunnen kuidas maailm vaikselt kokku variseb. Tõmban parka selga, haaran seljakoti  ning jooksen välja. Jõudes maja nurga taha otsin paaniliselt tobipakki. Ennem kui aru olin saanud olin juba esimese mahvi teinud.

100000$ for person who can find happiness, please hurry depression is killing us!

Happiness is missing

By:Karolina Niinelo

I wanna run

I wanna leave

I wanna do something that I can feel

Sad teens

Broken dreams

I wanna leave

If I ask you "what is happiness?"

You anserw me " I have never felt it, what is it?"

It makes me cry

Saddnes makes us die

Nobody dies for succide

We die for pain

Yesterday I had hope

Today I'm cutting with plate

They called me ugly

I tought now I'm over it

But it still hurts

I'm bleeding...

Fuck you haters

Youck you life

I'm here to live

If it's needed I'm ready to kill

I have dreams

That you don't belive

I have toughts 

That you can't feel

I wanna change the world

Happiness is missing

I wanna see happy faces,

Not depressed teens

After years I can feel sun on me

And I want you to feel it too