Ma tegin pattu

Eilsest päevast on siiani alles vaid masendunud meel. Tobipakk mis sai eile ostetud seisab endiselt mu kotis. Oodates sõnumit, mida ei tule muutub meel aina kurvemaks. Istun bussis kõrvaklapid peas üritades muresid ignoreeirda ei suuda ma ikkagist oma pisaraid vältida. Pisarad voolavad mööda mu nägu. Päike mis bussiakanst sisse paistab on pimestav, kuid mulle tekitab see vaid suuremat masendust.Ennem kui bussist väljuda sain tõmbas üks poiss mul körvaklapid peast "Kas sul on kõik korras?" Kinnitasin talle, et on ja tal pole vaja muretseda. Ta kallistas mind ning lubas, et kõik saab korda. Suudsin korraks isegi naeratada. Koju jõudes viskasin kohe voodisse, haarasin kotist tobipaki, nüüd jällitan seda suurt kirja seal "SUITSETAMINE VÕIB TAPPA". Pea on täis mõtteid mis mu tunndeid matavad. Ma olen hirmul, kardan et kaotan taas. Olles seda kirja nii 5mini jällitanud on tobipakk endiselt mu sörmede vahel. Mõeldes sellele poisile, kuidas ta küll märkas? Keegi ole kunagi märganud kurba mind. Keegi ei ole kunagi näinud, et mul läheb halvasti. Alati on arvatud, et olen tugev.
Viskan selle tobipaki tagasi oma musta seljakotti. Käed värisevad ja pisarad ei taha lõpetada voolamist. See sinine mõmmi mis teises voodi otsas lebab vaatab mulle näkku olles ainukeseks sõbrakas. Mu pisaratest kaetud nägu on just kui klounil. On tunne nagu oleks meri maismaale tunginud.
Vahepeal suudsin uinuda, kuid ärgates tundsin end veel halvemini kui ennem. Tunnen kuidas maailm vaikselt kokku variseb. Tõmban parka selga, haaran seljakoti  ning jooksen välja. Jõudes maja nurga taha otsin paaniliselt tobipakki. Ennem kui aru olin saanud olin juba esimese mahvi teinud.