Kõik mis kord haiget tegi

Mõned mälestused on kadunud mu ajusopist, kuid mõned on jäänud mu südamesse. Kõige rohkem on mu meeltesse jäänud kurbust ja masendust. Kõige paremini mäletan neid valesid ja pisaraid. Mõeldes algklassidele...seal ei olnudki midagi head, oli ainult suur peavalu ja vihkamine. Mäletan nii hästi kuidas ma ei tahtnud enam kooli minna, igal õhtul nutsin ja kisendasin "Ma ei taha sinna minna, nad hävitavad mu, ma ei taha elada, kui ma pean sinna veel minema siis ma tapan end ära"
Sellised sõnad 10-aastase lapse suust...Paljud ütlevad, et mida sa nutad, sa oled alles laps elu on alles ees. Kui nähakse teismelisi lõikumas on alati üks ja sama reaktsioon "Mida sa lõigud end? Sa pole elu ja valu ju näinudki" või siis kui teismelised joovad "Mida sa enda arust unustad? Sul pole elu olnudki, tahad korrutustabelit unustada?" Kallid inimesed(käsi südamel), ma olen sellega kokku puutunud ja uskuge mind teismelise elu on raske. Teil pole õrna aimugi kui jubedad probleemid noortel on, enne kui hukka mõistate küsige miks ta seda teeb. Osadel pered lagunevad, vanemad elavad negatiivsust sinu peal välja. Sul tekkibki tunne, et sina oled selles  kõiges süüdi. Tekkib arvamus, et sa oled süüdi selles, et kõik halb on, tunned nagu just kui sina oleksid üksinda maailma hävingus süüdi. Kas teil on õrna aimu kui õelad võivad lapsed olla? Kas sa kujutad ette, mis tunne on olla teistest erinev? Juba see, et sa ei kanna firma riided või teistsugune muusikamaitse saadab su hukkatusse. Ühiskond ei salli erilisi aka veidrike. Ma olen alati olnud erinev, kui teistel mängis mp3'es Barbie girl siis mina kuulasin samalajal metalit või räppi. Mul ei olnud kedagi, kes oleks mulle sarnanenud, ma ei olnud lahe, ma olin see veidrik. Kui teised mängisid lätsu siis ma istusin kivi põrandal, selg vastu kooli ahju. Alguses ma üritasin sõbruneda, ma tõsiselt üritasin sõpru leida. Kuid siis tuli moodi youtube ja palju muid suhtlusvõrgustike. Ühel hetkel avastasin, et terve maailm on veidrike täis. Mõni kuu hiljem kuulasin juba ainult masemuusikat või metallikat. Siis läks koolis veel hullemaks ja ma alustasin lõikumisega. Hetk mil mu ema selle avastas oli kord mis jäi viimaseks. Kui klassiõde sellest teada sai, et lõigun hellistas ta mulle "Tee veel nii, sind pannakse hullumajja ja sa ei saagi sealt enam välja". Nüüdseks ma olen sellest üle, alguses väljatulek oli raske. Kõigepealt muutusin väga ülbeks, ropendasin ja saatsin inimesi oma elust "ilusate sõnadega" kaugele, kuhugi kus päike ei paista. Mingil hetkel hakkasin teistega läbi saama ja selle aasta suvel otsustasin ka "normaalse" muusika kasuks. Siis tekkisid endast mitmeid kordi vanemad sõbrad, osadega suhtlen tänasenigi. Mõned, kes mind alla tõmbasin saatsin "palmi saarele".
Kõik mis ma öelda tahan on see, et ära mõnitage, kui te midagi ei tea. Hoidke suu koomal, kui teil pole teiste elust ja olust aimugi. Kui näete, et keegi vajab abi, siis olge armasad ja aidake. Avades silmad võid nii mõnegi noore surmast päästa!

Illusioonide vangistus #Mul_on_kopp_ees_vol2

Mõned asjad on uskumatud, kuid need siiski juhtuvad. Vahest on nii raske, et tahaks surra, aga sa jälgid ikka mingit valgust ja kuulad südame häält selleks, et edasi liikuda. Meil kõigil on olnud hetki, kus tahaks lihtsalt minema joosta. Tihtipeale kukkume ühest ämbrist teisse ja lihtsalt ei suuda. Me püüame, aga motivatsioon on see mida pole. Ühe hetkega on maailm kokku varisenud. Ma mõtlen tihti, et kui loll ma ikka olen, miks ma teen nii? Olen inimene, kes lihtsalt tõmbab kõike paska ligi. Ma oleks just kui pasamagnet. Nüüdseks võib vist öelda, et olin.
On aeg muutuda, on aeg lasta õnnel voolata. Saan alles nüüd aru, et olin nii tihti oma õnnetuses ise süüdi. Ma ei otsinud kunagi vigu endast, alati olid teised kes valesti tegid. Seltskond muudab palju, inimesed su ümber muudavad sind selliseks, kes sa ei taha isegi kõige hullemas unenäos olla.
Tihtipeale voolasid pisarad mööda mu põski, olin nii rumal. Liiga sini-silmne, avasin alati oma sooja südame uutele inimestele, pidasin tihti valesid inimesi oma sõpradeks. Vaadetes nüüd, pärast augusti lõppu, pärast esimest pidu. Mul ei olegi enam sõpru, on vaid joomakaaslased ja "niisama laaberdised", need inimesed, ma ei saa neid sõpradeks kutsuda, kuid tõsi asi on see, et hakkan neid igatsema. Neil kõigil on omad vead ja põhjused miks joovad. Paljud on nagu mina, tahavad unustada mineviku, seda mis kord nii haiget tegi. Nad tahavad unusta hetki mis nende näo pisaraid täis tegid. Nad tahavad lõpetada oma piinu ja teha nii, et see oleks läbi. Igal uuel pudelil oli oma mõtte, miks ma seda teen. Alati oli midagi unustada, koguaeg vedas midagi viltu, nii sa siis avasidki selle pudeli ja arvasid, et see lahendab kõik mured. Mis te arvate, et lahendas? Ei, kõik läks palju hullemaks.
Tekkisid kaklused, üksteist peksti, lõhuti pudeleid ja asjad lendasid. See oligi hetk mil ma ära ehmusin. Pärast seda ma ei julgenud pudelit mitu pidu avada. Ma lihtsalt igavlesingi ja olin üksainukestest kaintetest. Tänase seisuga, ma ei viitsi enam ühelegi peole minna. Ma ei salli alkoholi, see ajab mul südame pahaks. See teisipäev jõin oma viimase siidri, ma ei hakkanud viina puutuma,  sest juba seal viibimine oli nii vale. Vaadata, kuidas mingi 13-aastane laseb 40kraadist kõrist alla nagu oleks see limonaad, tegelikult on see jube ja sa on vale. Ma olen alati mõelnud, et kus ta vanemad on ja miks nad midagi ei ütle? Tegelikult on valus mõelda sellest, et mu vanemad usaldavad mind 101% teades, et ma ei vääri seda. Kui nad teaksid, uskuge mind ma saaks nii 2-aastase "Vangla karistuse ja ühe mõnus trahvi" ehk passiksin kodus, võiksin ainult trenni minna, ei mingeid sõprade poole minemisi, taskuraha ei saaks vähemalt pool aastat. Jah ma tean millega ma riskisin, aga kuna ma polnud vahele jäänud innustas see mind veel rohkem valesti käituma, ma pole isegi siinai vahelejäänud, kui nüüd mõistan kui vale see on. Oleks see joomine siis midagi paremaks teinud, aga ei teinud. Osad ärkavad veel hullemas seisus, kuskil laua all, mäletades vaid seda kuidas peole jõudis ja muus kohas on mustauk. Pleissi omanik hoiab kahe käega peast kinni ja ropendab kui jalaluu murdnud kaabakas. Mõni on oma telo ekraani sassis visanud ja nutab nüüd seda taga. Mõned kainemad on tere fb pilte täispannud, kus ühe ropsivad või magavad. Head sõbrad ikka küll, aga ometigi sa ronid nendega samale pinnale ja tõmbad nina uuesti täis ja ei õpi sellest mitte midagi. Uskuge mind siin on kakas valikult, kas te ühel hetkel mõistate kui pask kõik on või tee lähete veel rohkem alla ja lõpetate hullaris või tänavatel. Astu sellest ringist välja ennem kui liiga hilja.

 "Don't be afraid to give up the good to go for the great." John D. Rockefeller

unetud ööd, kus õnne otsid#mulonkõrini

Mul on külmavärinad, kuigi need on vist külmast...mu jalg suriseb ja seda liigutada on valus. Mu jalg on just kui mina ise. Ma istusin, naersin, rääkisin...nüüd laman, nutan ja vaikin. Meenus asi mis ei oleks tohtinud meenuda. Tekkis tunne mis ei oleks tohtinud tekkida. Voolavad pisarad mis ei tohiks voolata. Preagu lihtsat läheks elu mõtet taga ajama "Tsau pakaa" on sõnad mis tuleks üle huulte kiiresti, kuid raha on vähe ja vaid ajas saan lennata. Jalad on surnud ja tõusta ei saa, see ongi põhjus miks järgmise peatükini roomama pean. Kunagi ehk jõuan oma kurbusest välja, kuigi välja küll minna ei taha, see külm seal võtab rajalt maha. Ma parem tõusen, sest niigi paljud langevad ja ma pole üks paljudest, olen eriline.
Ma ei ole hull, lihtsalt vihkan sinu ja ka kõigi teiste valesid. Mul on kõrini kuidas vaatad mulle näkku ja naeratad, kuid tegelikult valetad. Mul kõrini, et peod lõpevad paljude jaoks laua all ja mina pean nende lapsehoidja olema. Ma võiks ju minna ja nad kuskile välja surema jätta, aga nii ju ei saa. Ma ei suuda neid jätta. Mul on kõrini sellest, kuidas kõik populaarne on vale ja vale on populaarne. Mind häirivad ka suitsetavad alakad, kel "pole elu". Ma olen väsinud nägemast, kuidas sõpruse eest makstakse alkemaksu. Sõpru ei saa osta, aga tutvusi saab. Tegelikult see viinapudel noore neiu käes, see pole lahe, see on hale. Alkohol ongi hale, aga meie jaoks, noorte jaoks on see lahe. See teeb su õnnelikuks, vähemalt korraks. Mõnel on hommikul mälukas, keegi otsib ämbrit kuhu kettida. Tavaline hommik ju.
Mul on sellest kõrini, ma ei viitsi enam. Ma ei taha näha neid "häid sõpru" kes ongi semud vaid joobes peaga või kui sul on pleissi pakkuda. Mina astun sellest geishist välja. Ma ei viitsi enam pinguta asjade ja inimeste nimel kelle jaoks ma pole oluline. Mul kõrini tähelepanust, mille pälvin vaid asjadest mis on minu jaoks saast. Aeg on mõelda tulevikule ja "päris" elule. Aega on midagi muuta ja teha kõik selleks, et tulevik ilusamaks muuta.
Probleemsed noored on kui pagulased (mitte midagi isikliku), nad rändavad sisse massides tekitades kaoseid. Üks hetk nad ühinevad väites, et vaid neil on õigus. Sina, mina, tema, meie, teie, nemad, noor kes sa oled, sa tead ju isegi, et see on vale. Sama hästi sa tead ka, et keegi teine peale sinu ei saa seda muuta. Need alkoholi  või "Ei tubakale" reklaamid, olgem ausad ühtegi noort ei huvita need, sest meie moto on "Teen mis tahad, sa ole vait".
Keegi ei saa meid muuta, keegi ei saa sind muuta. Need "tädikesed" ja "onuksed" võivad ju üritada ja sind igale poole suunata, aga otsuse teed sina. See on sinu elu, see on minu elu. Kelle jaoks ei oleks lahe koju saabuda hommikul kell 5 ja rääkida sõpradele oi mis ma kõike tegin, aga sa ei räägi ju seda vaid sõpradele, ka kõik teised kuulevad, vahest on ka seinadel kõrvad.
Mõtle ajudega enne kui suu avad, pane mõistus tööle enne kui midagi teed. Kus on tegijaid seal on ka koputajaid.

Be positive

Follow me in IG: k_niinelo

Vahest tunnen ma end üksi, kuid kuuldes su südame häält ja neid imelisi lööke tärkan ma taas elule. Vahest ma tahaksin tõesti lihtsalt kaduda, imbuda maasse kui üks väike vaene vihmapiisk. Mõnikord on mul tunne, et keegi ei vaja mind ja kergem oleks alla anda. Kuid alati on olemas see väike lootus, et läheb paremaks. Alati on mul kuskil varuks killukene õnne, mille hoian raskemateks hetkedeks...hetkedeks mil soovin kaduda.
Üks kord ma peaaegu kadusin, ükskord ma peaaegu juba hüppasin. Olin valmis jätma hüvasti... seisin vanal sillal ning arvasin, et väljapääsu ei ole ega tule ka. Alati on väljapääs, alati on kuskil keegi kes hoolib ja paneb su mõtlema. Kuskil on keegi, kes elab just sinu pärast.  Mul on nii valus noorte pärast, kes ei näe muud väljapääsu, kui surm. See ei ole lahendus ütlen ma teile, ise läbielades jubedaid asju, mäletades tegusid mis panevad mu siiani nutma...ma tean mida tunnete, kuid see ei ole lahendus. Ära lase saada võitu halval tundel sinu sees.
Naerata ja pane päike paistma. Sa oled imeline inimene, me kõik oleme imelised. Kõigil on heki mil me ei suuda, aga ära unusta keegi sind vajab ja keegi sind ootab. Kuskil on keegi kes paneb su mõtlema, kuskil on keegi kes paneb su naerma ja õnne tundma, ära lõpeta oma rada enne kui oled seda tundnud. Surra jõuab alati. Surm käib meil niigi järel, ära tee valet sammu. Ära lase end küüru, see ongi see mida nad näha tahavad. Sa võid olla nõrk, aga ära neile seda näita. Nende ees aja selg sirgu, kodus jõuad nutta, me kõik nutame, sest meil on tunded. Nutmine ei ole nõrkus, see näitab et oled elus.
Sa ei saa oma mineviku muuta, aga sa võid tuleviku paremaks teha. Minevik jäta sinna paika, kui sa tunned veel täna, et kõik on metsas ja väljapääsu pole, siis ära jää seisma, vaid liigu sirge seljaga tuleviku. Me ei sündinud, et kannatada. Sul võivad mööda keha käija värinad ja sa soovid vaid unustada seda mis toimus, hea meelega haarakasid viinapudeli ja läheks neid kuskile uputama. Sa tead isegi, et see on vale ja mured oskavad ikka ujuda. Sa ei saa ka oma murede eest ära joosta. Mured on kui politseiauto ja sina kui pätt kes üritab ära joosta, kuid lõpuks saavad nad su ikka kätte ja siis oled veel suuremas jamas.

Tõus ja mõõn #Armastus

Kord ütles mulle üks tüdruk, "kuidas sa saad nii rumal olla? Miks sa alati teed ise kõik nii raskeks? Miks sa ei võiks õnne nautida`? Mul on tunne, et sa ei oskagi seda..."
Need sõnad...see oli tõsi ja see oli tõsiselt valus, ma ei olnud kunagi mõelnud, et ise end alla vean. Alati oli keegi teine süüdi, mina ei saanud ju ometigi enda õnnetuses süüdi olla, kuidas sain olla mina osa sellest mis mulle endale nii haiget tegi? See tundus võimatu. Kuid siis vaatasin tagasi mineviku, miks ma ei astunud vastu? Miks ma ei tõusnud kui nemad lükkasid? Miks ma nutsin, kui nemad  naersid? Nüüd ma teeks teisiti, ma tõuseks, lõugaks ja näitaks milline olen mina, kui tugev ma tegelikult olen...Teeksin ka seda kõigi teiste eest.
Järelemõeldes see ongi asi millest õppisin, see ongi see "Vigadest õppitakse"
Kuid alati tulevad uued vead, uued õppetunnid, uued inimesed, kes teevad selgeks su enda vead
Armastus on teema mida teavad kõik ja see teeb tihti haiget, kuid siiski tahavad seda kõik.
Kui silmas pidada armastust meenub kõigepealt "TEMA". Kuid armastus on ka pere ja lähedased. Armastus on midagi palju enamat, kui lihtsalt tunne. See ühendab inimesi, see on kirg milleta ei saa. Tänapäeval aetakse tolerantsus sassi armastusega. Armastus on tunne, mida sa hoiad oma sees, see tekitab tõuse ja mõõne, just kui paistaks päike ja sajaks ka vihma ning on ka müristamist.
Armastus paneb su tegema asju mida sa muidu  ja ei teeks, armatus tekitab kui joobe, millest pole võimalik välja tulla. Kui sa ei tea, kui sa ei oska seletada mida tunned, siis see ongi armastus.

My lyrics#YoungWildLove

Young Wild Love

Karolina Niinelo

Please let me go
i don't want to be hunted by your love
Your shadows following me
i don't want to walk with these demons

Your love was good
our story was cool
but please let me go
i don't want to be hunted by your love

I beg you
oh please dear let me go
i don't want to be hunted by you
i beg you, i want to go

Your shadows are following me
please, i beg you
let me go
i don't want to be hunted by your love

I'm young and free
please let me go
honey i beg you
please let me be wild girl

i don't want to be hunted by your love
i beg beg beg you
oh please honey let me go
i beg beg beg you

I wan't to be wild and young
but i'm hunted by your love
please honey
let me free

I want to be free
free, free, free
I want to fly away
but i'm hunted by you

oh honey i beg you
you shadows are following me
let me go
i want to be free

That weird feeling...#müstika

Kord oli mul tunne, et olen vaim, hõljusin, kui siid mööda tuult. Teisel hetkel hõikas keegi mu nime, kukkusin põrandale. Jäin jälgima seda olevust, kes mind kutsus. Ma ei saa siiani aru mis see oli. See oleks olnud nagu see tüdruk kes ma ise olla tahan. Ma liikusin peeglile lähemale, valgus sähvatas ja lõi mu pimedaks. Püüdes silmi avada ja pisaraid kuivatada tuli see asjandus mulle lähemale. Ta puudutas mind ja läks mu sisse. Ma olin segaduses ja ei saanud aru mis toimub. Keha värises, jalad ning käed rappusid. Ma tõusin õhku ning siis kukkusin taas põrandale. Läks tunde, kuid lõpuks toibusin. Süda oli kiire kui kõige kiirem tormituul, keegi just kui lendas minu sees. Tundsin, kui oleksin puur ja keegi on seal sees ning teeb kõik selleks, et sealt kuidagi välja saada. Ta hüppas ja rappus, kiikus ja vingerdas. Ühel hetkel ta aga peatus, sel hetkel peatus ka mu süda, ning hing just kui lendas välja vabaduse poole. Põskedel hakkasid pisarad voolama, nad muudkui langesid ja langesid, ühel hetkel oli terve põrand mu pisaratest kaetud. Pisarad muutusid nii raskeks, et vana
maja põrand ei suutnud neid kinni hoida. Kukkusin koos pisaratega keldrisse. Mul oli nii valus, et ma ei suutnud end liigutada. Olin iga hetk oma enda pisaratesse uppumas. Olin iga hetk oma kurbusesse lämbumas. Ahmides viimset õhku ja lootes, et see olevus tagasi puuri ronib hoidsin üleval lootust veel ellu jääda. Olin juba vajumas oma raksete pisarate alla ja õhku nappis, kuid siis vilgatas taas see valgus. Pisarad kadusid keldri põrandalt ning ma tõusin, sulgesin taas silmad ja üritasin mitte väriseda. Uuesti silmi avades leidsin end kuskilt vanast voodist, roosid olid keritud ümber voodi äärte ning nende vastu minemine oli surmav. Hoidsin hinge kinni kuni nägin taas seda valgust, millega tuli ka see elukas kes mu sisse ronis. Tundisin taas kuidas keegi laamendab, see tunne...nüüd oli see jumalik. Tundsin, et elan. Käis vilksatus ning sellest valgusest sai poiss, kes mulle kõrva sosistas "Kallis see on armastus"