Tõus ja mõõn #Armastus

Kord ütles mulle üks tüdruk, "kuidas sa saad nii rumal olla? Miks sa alati teed ise kõik nii raskeks? Miks sa ei võiks õnne nautida`? Mul on tunne, et sa ei oskagi seda..."
Need sõnad...see oli tõsi ja see oli tõsiselt valus, ma ei olnud kunagi mõelnud, et ise end alla vean. Alati oli keegi teine süüdi, mina ei saanud ju ometigi enda õnnetuses süüdi olla, kuidas sain olla mina osa sellest mis mulle endale nii haiget tegi? See tundus võimatu. Kuid siis vaatasin tagasi mineviku, miks ma ei astunud vastu? Miks ma ei tõusnud kui nemad lükkasid? Miks ma nutsin, kui nemad  naersid? Nüüd ma teeks teisiti, ma tõuseks, lõugaks ja näitaks milline olen mina, kui tugev ma tegelikult olen...Teeksin ka seda kõigi teiste eest.
Järelemõeldes see ongi asi millest õppisin, see ongi see "Vigadest õppitakse"
Kuid alati tulevad uued vead, uued õppetunnid, uued inimesed, kes teevad selgeks su enda vead
Armastus on teema mida teavad kõik ja see teeb tihti haiget, kuid siiski tahavad seda kõik.
Kui silmas pidada armastust meenub kõigepealt "TEMA". Kuid armastus on ka pere ja lähedased. Armastus on midagi palju enamat, kui lihtsalt tunne. See ühendab inimesi, see on kirg milleta ei saa. Tänapäeval aetakse tolerantsus sassi armastusega. Armastus on tunne, mida sa hoiad oma sees, see tekitab tõuse ja mõõne, just kui paistaks päike ja sajaks ka vihma ning on ka müristamist.
Armastus paneb su tegema asju mida sa muidu  ja ei teeks, armatus tekitab kui joobe, millest pole võimalik välja tulla. Kui sa ei tea, kui sa ei oska seletada mida tunned, siis see ongi armastus.