Mitte keegi ei saa sind purustada, kui sa ise tahad olla terve siis sa saad seda. Hoolimata kõigist kukkumisestest, libastumistest ning pussitamistest kõige nõrgematesse kohtadesse seisan ma kahel jalal. Vaatan tagasi ning seejärel edasi.
Selja taga on näha palju treppe, redeleid, mägesid, kuristike, kuid olles need kõik ületanud valdab mind mingi seletamatult võimas tunne, midagi mis annab viimaks lootust. Vaadates edasi pole tee küll puhas mägedest ja kuristikest, kuid olles läbi käidud eelnev rada tean, et olen ühel päeval võitja rollis.
Kurvad näod, mis soovivad olla tundetud ning ükskõiksed. Jah, tõesti see tundub hea lahendus, kuid olles olnud tundetu rollis tean, et see on vale tee.
Hetkel tundub seis tõesti üsna lootusetu, jah ma tean. Pisar silmis, mälestused, haavad- mitte keegi ei saa võtta ära meilt tuntud valu ega mineviku. Tahest tahtmata jäävad meie sisse mustad augud, mõned kasvavad kinni, kuid teised jäävad sinna igaveseks. Neid "igavesi" auke ei pruugi miski parandada, kuid ühel päeval leiad sa endale kas kellegi või millegi mis need augud väiksemateks surub ning toob lootust, et need täielikult kaovad.
Pole oluline, kes olid! On oluline, kes oled!
Ära pane oma edule punkti ühe nurjumise pärast. Pane koma, et saaksid oma lause lõpetada. #nevergiveup
No comments:
Post a Comment