Lootusetult armunud...

Hei!Hei!

Kuna ma ütlesin,et kirjutan luuletusi oma tunnetest,siis teil võib-olla tekib küsimus kas olen armunud? Ma ei saa seda kindlalt õelda,sest armatus see on üks imelik asi.See tunne,see teeb su õnnelikuks kui ka kurvaks samal ajal.Ma pigem ütleks,et crushin teda,aga enam ei ole ma isegi selles kindel.Tahtsin temaga kokku saada,aga ta ainult vältis mind...pidas oma sõpru tähtsamaks...
Ma tõesti ootasin seda päeva,aga tema ta isegi ei rääkinud minuga kuigi ma ju üritasin.Me kirjutasime facebookis,kuigi tema oli ainult 2meetrit eemal,jah ka mul oli agul piinlik ja mul oli hirm,et millest me räägime või kuidas me oleme,aga lõpuks otsustasin tema juurte minna ja oma sõbrad üksi jätta...kui ta kõndis minema...See oli valus..see oli tõsiselt nõme..me pidime ju kokku saama,aga tema ta kõndis lihtsalt ära.Pärast ütles mulle,et saa aru ma olin oma sõpradega! aga krt küll kes siis mina olen? Ja nüüd oles sa lihtsalt kuri ja väldid mind...Ma olen vist lootusetu juhtum või olen ma lihtsalt loll,aga ma võin ootan,ootan kuni lõpuks vastad...

See luuletus on pühendusega talle...

lootusetult armunud

palun tule lihtsalt siia 
et mind õnneliku maailma viia 
sa oled ainus,kes seda suudab 
ja minu kurbuse õnneks muudab 

oled ainus kes mu naeratama paneb 
isegi need valed 
tead ma ei hooli 
tean,et sa proovid 

Ma ei tea miks,aga usaldan sind 
tean sind küll vähe või üldse mitte 
aga paned mu naeratama 
suuri unistusi unistama


Minu luuletused nüüd ka luuletus.ee 
http://www.luuletus.ee/user.php?id=138385

Olge tublid ja PEACE <3!