Jumaldan sind

Üritades midagi kirja panna kustutan vaid oma ridu. Ma ei tea kuidas väljendada seda mida tunnen.

Vahest võtab see kõik mu hingetuks. Mõnikord kaotan selles segaduses oma hääle.

Vahest ma tahaksin lihtsalt nutta ja põgeneda selle eest mida sinu vastu tunnen.

Kuid see on võimatu...mida rohkem ma eemaldun seda raskemaks läheb mu samm.

Vahemaa suurenedes aeglustub süda ning tõuseb hinges kisa.

Ma ei tea kus olen või kuhu tahan minna.

Tean vaid üht ilma sinuta puudub mul tee,

puudub siht.

Need silmad ja see naerune suu, mis peidab tuhandeid probleeme.

Need õlad, mis kannavad kaasas tohutult rasket koormat, kuid iialgi ei murdu.

Su pehmed huuled ning veel pehmemad kallistused.

Suudlused, mida unustada on võimatu.

.....

Sa pole perfektne kuid just seda ma jumaldangi.

Minu luupainaja

Sa arvad, et ma ei tea mis toimub

kuid tegelikult olen jälginud kõike,

lugenud su pilke,

jõllitanud su valeliku suud,

mis mind hämaruses suudleb.

Sa oled kinni võtnud mu hingest.

Sinus on peidus miski,

mis alati mu südame seest välja kisub

See pilk, mis on vahest nii lummav,

kuid tihti teeb tohutult haiget.

Ma ei unusta seda iial.

Ma ei unusta kuidas võtsid mu käest

kui tahtsin minna.

Ma ei unusta iial kuidas sa ei tulnud

tol õhtul kui sind vajasin.

Hoolimata kõigest, oled keegi

keda armastamast ma ei lakka.

Ma vihkan armastust, hoolimist

ja kõike mis sellega kaasas käib.

Olen loobunud sinust

ning ilma sinuta

olen loobunud ka oma edasisest elust.

Pisarad mis kunagi katsid mu põski, on kaunistused mis enam iialgi ei kõnni minuga sama rütmi.

Istudes siin üksi, vaikselt ning liikumatult taipan kui tühjana paistame teistele. Kord keegi ütles mulle, et olen talle maailm. Kord keegi ütles mulle, et olen armsaim. Kord ta tuli, kord ta läks. Üksi jäädes taipasin, et ei vaja midagi muud peale iseenda. Selleks, et tõusta või särada tuleb end maailma poole naerusuil avada. Selleks, et tunda midagi imelist peame tundma midagi, mis meid hävitab.
Vaikus paitab tihti mu kõrvu, kuid sellest hoolimata ei ole siin vaikne. Mu mõtteis kostab müra, kostab lärm, see ei haitu kunagi ära. Tunded mis ringiratast jooksevad ja jooksevad, need ei lähe kunagi ära.
Kord kohtasin tüdrukut. Ta pruunid silmad ning jube katkine hing. Need iial ei unune. Ta püüdis ja proovis, kuid oli ikkagi asju mis ta arme lahti rebis. Ta näol ei olnud iial pisaraid, oli vaid naeratus mis nii paljut peitis. Olles temaga uppusin isegi ta imelisse illusiooni. Polnud valu, polnud armastust- polnudki tundeid. Oli vaid tühjus, mil polnud lõppu ega ka algust.
Vaadates öösel taevasse mõtlen tihti "Miks ma siin olen?". Täna ma sain sellele vastuse, Olen siin, sest olen mina. Me kõik õpetame midagi teistele, olgu see valu või armastus; õnn või vihja. Oleme siin, et tõusta ja õppida sellest, mis kunagi oli meie jaoks viga. Oleme siin, et jääda. Mitte selleks, et minna mööda igavest teed.
Olen pannud punkte ja komasid, mida kahetsen. Olen eksinud teelt ning kaotanud lootuse. Vahest lihtsalt vaikinud või vihast karjunud. Olen seisnud, olen jooksnud, kuid pole iialgi alla vandunud. Kõik mis tuleb teele pole kerge, kuid lõpuks on see kõik seda väärt. Pannes punkti arvame tihti, et lugu on lõppenud. Hoolimata sellest, et südames tunneme kui raske on lahkuda. "Ära anna alla!" Pole oluline kelle või mille nimel võitled. Oluline on jääda ning lõpetada peatükk või koguni terve raamat siis kui oled valmis. Mõned punktid mida paneme on otsused mida kahetseme. Võta aega, ava silmad ning tunneta. Tee seda mis on sinu jaoks õige,mitte seda mida teised tahavad näha või tunda.
Kõndides hommikul koju avastasin, et ma siiski armastan. Mu süda pole lasknud minna hingel kellega koos suudan ka vihmas tantsida ning lumes möllata. Minus pole enam kildugi viha, pole kahetsust, on aind tahtmine minna edasi soojade kättevahele, mis mind alati hoidnud on. Ma tahan tõusta, tahan särada! Ma ei taha enam iialgi alt vedada neid keda armastan.

Pisarad mis kunagi katsid mu põski, on kaunistused mis enam iialgi ei kõnni minuga sama rütmi.

Kas olla või mitte olla?

On päevi mil ma ei suuda end liigutada. Isegi voodist välja tulemine ning hammaste pesemine valmistab raskusi. Need on päevad mil ma vajan enda kõrvale inimesi. Neid kes ütleks mulle, et ma pole selles üksi.
Vahest ma kardan, mitte surma, aga elu. Tuleviku ja seda kõike mis juhtuma hakkab. Ma kardan üksindust. Kardan olla keegi keda ei vajata.  Ma kardan hingata.
Ma karjun. Karjun nii kuradima palju ja kõvasti, aga keegi ei kuule. Keegi ei märka. Ja nii ma hajun. Päev päeva haaval aina kaugemale ja sügavamale pimedusse. Ma ei karda olla kadunud, kardan seda mis alles jääb. Kardan, et olen ühel päeval unustatud. Kõikide mälestustest ning hetkedest kustutatud.
Olen kui karje, mis kajab, kuid lõpuks hääbub. Ning alles ei jää midagi. On vaid hetke kurbus, sest kord ta ju oli.
Olen kui küünal mis aina põleb ja põleb. Kustudes kaotab ta aga lootuse, sest ei täida oma ülesannet, kuid ära põledes ta sureb. Ja nii ta ununebki tühjusesse. Kus on me koht? Kus on me kodu? Vahest pole seda kuskil. On vaid lõputu tühjus, ilma armastuse ja õnneta. Olles eksinud teelt kaotame end oleviku ning tuleviku vahele süngetesse tunnetesse.
Istudes voodil unetu ning tühjana tunnen end vahest õnnelikuna. See on tunne "Kas olla või mitte olla?". Küsimus mind rändab mu peas juba aastaid. Ma ei suuda leida seda vastust. Ma ei suuda korralikult olla, kuid ei suudaks ka iialgi lahkuda. Siin on miski mis mind hoiab, miski mida nimetame armastuseks. See tunne mida ma ei suuda seletada on võtnud mu tundetu keha ülevõimu. Ma kardan.
Ma kardan.
Ma kardan.
"Palun ära lahku"

Bipolar disorder

Karolina Niinelo

When I look at the sky

I see the stars

happines, hope

That's called manical

When I look at the sky

I see moon

sadness, lounliness

that's called depression

Sometimes I have thoughts,

Thoughts about suicide

Sometimes I have thoughts.

thoughts about future

Sometimes I can show my love,

but sometimes I feel numb

I just want you to remember

I'm in love with you forever

From Pinterest

Kõik mäed on ületatavad

Paljud meist elavad kahte elu, üks elu on see mida teised näevad, kuid teine elu on see mida vaid ise näeme. See mida me näeme on üsna kole, depressiivne ning kohati väga hirmutav. Tuju muutub sekundiga. Iga päevaga tunneme kuidas meil pole enam võimalik üksinda hakkama saada. Me ei tea enam kes me oleme. Miski on saanud meie üle võidu. Miski peale magamise ei paku enam rõõmu.

See tunne lämmatab meid. Oleks just kui toakaaslane keda ei saa välja visata. Kui inimene murrab luu siis jooksevad kõik ligi "Issand, mis juhtus?" aga kui inimene on vaimselt katki siis joostakse minema. Käeluu kasvab kokku, kuid hing võib jääda igaveseks katki. 

See ei ole lihtsalt kurbus. See tunne ei lahku kunagi mu juurest. Ta ootab ning ilmub välja siis kui olen just leidnud tasakaalu oma elus. See ei lähe ära kui sa tahad. Sa võid olla ülimalt õnnelik ning endaga rahul, kuid siis ta kargab välja ja boom sa nutad teadmata miks. Vahest nutad sa lihtsalt sellepärast, et sa sündisid. Mitte keegi ei peaks kunagi nutma sellepärast, et sa ei ole piisav. Sa oled sina ise ja just sellepärast oledki sa imeline.

Kõige jubedam on selle juures see, et ajamöödudes harjutakse sellega ära. Kellelegi rääkides peetakse sind hulluks. See ongi põhjus miks seda endas kinni hoitakse. Olla vaimselt katki on häbiasi.

Me kõik teame, kui oluline on olla õnnelik. Kui oluline on särada. Sellest tundest ei saa me iialgi üksi jagu. Me peame tegema kõige raskema sammu, oleme need kes me tahame, mitte need keda maailm tahab näha. Me oleme inimesed ja nõrkus on aktsepteeritav. 

Meis tahetakse näha kedagi muud, kedagi kes me tegelikult pole. Sunnitakse peale neid nn normaalseid asju ja kedagi ei kotti kui sa enam ei jõua. Teised ju teevad nii, aga kui sina ei tee oled sa lihtsalt üks tükk paska.
"Sinus on potentsiaali" Minus võib palju asju olla, aga kui ma ei taha siis ma ei taha, Kui ma ei jaksa enam siis ma ei jaksagi. Minul ja igal teisel on õigus olla see kes me ise tahame olla. Minul ja kõigil teistel on õigus elada oma elu täpselt nii nagu me ise tahame. Nii madalal või kõrgel kui me suudame.
Me vajame oma aega. Sa lihtsalt vaata, vaata kuidas tõusen ning säran. Kõik mäed on ületatavad. Ma tean, et ma ei meeldi paljudele ja ma tõesti polegi mingi perfektsus- asi on sellest väga kaugel.
Need kes meid vihkavad on need, kes räägivad kunagi teistele, kuidas nad meiega kohtusid.
Sa ei tohi mitte kunagi alla anda sellepärast, et keegi kuskil ütles "Sa pole piisav, sa pole piisavalt hea". Sa oled palju parem ning sa väärid palju paremat.

Täna, homme ning igavesti

Su silmad meenutavad mulle valgust, mida ma polnud suutnud oma elus siiani leida. Su puudutused kasvatavad kokku mu haavad ning siluvad mu armid. Sinu naeratus toob mu hinge rahu. Ma pole olnud iial varem nii prii oma õhtustest mõtetest, kui olen nüüd.
Vahest üksi olles kimbutavad mind mu sisemised deemonid, kuid saan neist alati vabaks. Tean, et oled minuga ja toetad mind isegi siis kui ma pole parasjagu su käte vahel. Oled hävitanud kurja ning kurbuse mis alati mul õlal istus ning toonud mu ellu tagasi rõõmu, mida olen juba aastaid igatsenud.
Sa meenutad mulle kuud, sest olen seda alati imetlenud. Sind imetlen kordades rohkem. Oled pugenud mu hinge, mu südamesse. Ma ei taha kaotada iialgi seda maagilist tunnet, mida täidab mu keha olles sinuga. Iga sinu kõrval veedetud hetk annab mulle teada, et elu oli võitlemist väärt. Ma ei taha enam iialgi kaotada.
Sa oled vallutanud mu mõtted, raske on keskenduda millelegi muule. Ma olen hirmul ning kardan. Sellegipoolest tean, et koos sinuga suudan ületada ka kõige raskema teekonna. Sa oled valgus mu igas päevas. Mu naer igas hetkes ning armastus igas sekundis. Mu süda kisendab, kui sind pole lähedal. Ihkan vaid sind- täna, homme ning igavesti. 💓