Ära fantaseeri, tunneta

Oska näha kunsti seal, kus on kõik metsas. Oska tunda õnne, kus seda pole.

Osata naerda, kus pole

nalja. See on väärt oskuks. Maailm on täis kunsti, ka valu on kunst, ka pisarad on kunst. Ka sinu veri maalib, kui sa lõikad oma käsi...see veri mis tuleb on nii maagiline, seal on pisarad, seal on valu, seal on punane, mis oleks kui armastus. Need haavad kasvavad kokku, mis on kui lootus. Armidest tekkib uus kuntst, mis jääb külge kogueluks. Sellest saab su hingepeegeldus. Sind hakkatakse hukka mõistma. Mine ja ütle neile, et see on kuntst...nad ei kuula. Neil pole võimet näha kuntsti.

Kui sina seda näed, sa oled eriline. Sul on väärt oskuks!

Vahest ma ei näe kuntsi, kuid ma ometigi maalin. Maalin endale segase saatuse, seal on palju värve, pilt on kirju ja seda mõista on raske. Ma vajun,,,vajun kaugemale, kuid eemalt vaadates paistab sealt õnne, seal on midagi erilist...midagi mida kõik ei suuda näha. Just see annab mulle jõudu. See on põhjus miks tõusen, mul on vaja uurida, lähemalt vaadata. 

Mulle  meeldib istuda pimedas toas ja vaadata leeke kaminas, nad mängivad, keerlevad just kui võitleks. Need on nende viimased "hinge tõmbed". Nad üritavad olla võimsad, kuid me kõik teame, et nad surevad, tuleb hetk mil nad kustuvad. Võta õpust nad võitlevad lõpuni, isegi kui on poolel teel, isegi see väike säde hoiab neid üleval, nad on ikka täis võitlushimu. Ka sina võiksid üritada, ka mina võiksin. 

Mul on valus vaadata, kuidas vihm langeb, sest ma tean, et sel hetkel langevad ka kellegi pisarad. See keegi külmetab väljas, tal on halb tuju...tal on maailmast kõrini, kuid ta ei nuta üksi, seda teeb ka vihm, kes üritab olla tema kaaslaseks, kes tahab teda lohutada, näidata, et ta pole üksi. Mul on valus, kui müristab, sest tean, et sel hetkel kellegi süda seiskub. Ma ei tunne õnne isegi päikesega, sest sel hetkel on keegi kuskil keda seest valu põletab. Tal pole abiks vihm, kõik arvavad, et ta on tugev, sest ta naeratab, kui päike...Kui sajab lund, ma naeratan, sest siis on meile kõigile toeks üks pehme ja lootust pakkuv õnne kiht.

Vahest ma mõtlen, mis saab siis kui enam ei saja, mis juhtub kui päike kaob ära. Mis saaks kui lund ei tuleks enam maha? Kas kaoks ka lootus, kas oleksime siis pisarateis üksi, kas siis oleks kõik hästi ja keegi seest ei põleks? Me ei tea, kuid kuu meid ei jäta, ta tiirleb alati meiega, ta on alati olemas, ta ei kao kunagi. Ära leia oma päikest, leia oma kuu. Tee nii, et tunneksid, et ta on sul olemas, tee nii, et sa teaksid, et on kuskil seal ning ta on ka su südames. Naerata koos kuuga, ära otsi lohutust päikesest...ära põle, ära teeskle, lase end vabaks ja leia oma kuu, kellega tunda vihma, kellega tunda lund...

Tee ise ka midagi ära

Nüüd on tõesti lõpp, nüüd aitab. Pärast reedet hakkab elu muutuma. Pane end valmis, mina muutun on aega ka sinul muutuda. Lõpetame selle allakäimise ja otsime lifiti üles. Vajutume number 5te ja lähme tagasi normaalsesse ellu. Teeme kõik reedel peo ja hakkame pärast seda tõusma. Enne tõusmist tuleb ju ikka korralikult põhja käija. Ma ei viitsi enam uputa, õpin vahelduseks ujuma.

Tundub, et tuleb päris hästi juba välja. Enam ei tunne vajadust tobi järgi. Enam ei taha oma käsi lõikuda. Mul on endiselt kama kaks, aga ma vaikselt eemaldun inimestest, kes mind hurdivad. Neist, kes vandusid alati, et on olemas, et neid saab usalda.Nende valed, ah fakk küll olin sini-silmne. 

Maailmas on liiga palju kloune. Miks me me üldse jooma hakkasime? Kas sa üldse mäletad miks jood? Mis oli see mis su nii põhja surus? Ära ürita, sa ei mäleta. Oli lihtsalt üks jama, siis sa unustasid selle, siis tuli su sõbral jama, kuid te lahendate ikka neid eelmise aasta probleeme siiani viinapudeli taga. Kas pole mitte hale? Ja seda räägin mina...ma ei saa ju endagagi hakkama, nüüd saan. Pean saama, sa ka pead, vähemalt võiksid üritada. Ma ei tea kas mõtlen ka homme nii, kas suudan ka homme "nii positiivne" olla. Ma ei tea isegi mida tunnen, kas see on pohhuism või tahaks lihtsalt parem olla. Mu aasta see on nii veider. Kõik see algas päeval, mis tahtisin lihtsalt olla, tahtsin vabaks lasta. Mõtlesin, et noo proovin ka ära. Valesti tegin, usu mind. See augustikuu lõpp, kui ma ei oleks läinud, kui ma ei oleks avanud oma esimest pudelit, kui ma ei oleks seal naernud, kui minust ei oleks saanud sel päeval pohhuist, siis ma ei oleks täna selline. Mul ei oleks selliseid probleeme. Oleksin siiani tüdruk, kes üritas, kellel olid vaid suured unistused, isegi teostus oli enam-vähem selge. Täna...nüüd ma ei tea...kes olen? ei tea isegi mida tahan..rääkimata sellest kuidas seda saada. Mul on piinlik, aga samas nii hea oli, nii mõnus oli näha kuidas inimesed pidutsevad. Kõik olid nii rõõmsad. Mured? keegi ei teandud selle sõna tähendustki. Sain uusi sõpru, endast vanemaid. Nad tõmbasid mu bandesse, kus ulbin siiani. Nendega olen ülimalt rahul, armastan oma houmisid. Lubasin, sel augustil, et järgmine suvi näeme. Lubasin, et ootan suveni ja siis lasen uuesti vabaks, aga kurat teisti läks. Algus tõotas head, tundus, et saangi hakkama, olin ju alati saanud. Siis tekkisid probleemid, mainiti, et pidu on tulemas, muidugi olin kohe käpp. Läks lappesse, liiga lappesse, hommikul lubasin taas, et enam nii ei juhtu...No mis te arvate juhtus või ei? Muidugi juhtus, liikusin iga pidu põhja poole. Ise sellest arusaamata. Kõik tundus ilus ja tore, sel reedel sain aru miks üks inimene põlgab mind. Ma...läks lappesse, väga lappesse...Ma sain aru, et nii pole õige, nii on kuradima vale, aga vähest tundub, et see ongi ainuke väljapääs. Kui sul on ilmtingimata nii alla vaja käija, et saa aru kui s*tt kõik on, kui halvad on su sõbrad, kui vale on joomine... siis tee seda. Sa aru, et maailma ongi s*tt ja seda ei saa ilusaks juua. Korraks saab, vahest on need paar tundi isegi väga head...aga enamasti sa tõmbad endale paska kaela. Asi läheb hullemaks, lõpeta enne, kui omadega metsas oled. Ära alusta või siis lõpeta ruttu. Ainuke asi mida saad teha ühiskonna heaks, tee nii, et saa ei oleks põhjus miks see s*tt on. Ole parem, vali parem tee!

Puhas tõsi

Ma jälle värisen, tunnen taas judinaid üle keha. Aiman taas halba, aga loodan siiski parimat. Ütlesin endale, et mul pole enam lootust. Kõik on läbi, ütlesin, et ma ei usu endasse enam. Kuid rääkides inimesega, kes on mulle iga päev väga lähedal, kuid ma ei tee temast kunagi välja. Ta kirjutas mulle, sain aru, et ka tema on inimene ja tal on olnud sama valus, kui minul. Ma ei märka inimesi, ma ei märka nende probleeme. Ma ignon maailma panen kõrvaklapid pähe ja üritan elada. Üks päev nägin kuidas üks lihtsalt minu ees nutma puhkes. See oli hetk, kui sain aru, et ma olen sõltuvuses. Mu elu kontrollib üks pisike asjandus. Asjandus mis kontrollib ka sinu elu. Just see väike jublakas ilma milleta sa ei suuda olla enam tundigi isegi see minut on piinlev. Ta lihtsalt kutsub sind, sa lihtsalt pead teda puutuma. Isegi kui sa tead, et seal pole midagi uut. Me ei oska enam suheldagi. Saame kokku vaid selleks, et pidutseda. Uskuge mind meil on sõltuvus. Me ei pane seda tähele, aga see väike asjandus kontrollib ja vallutab maailma. Me muutume robotiteks. Ole nüüd enda vastu aus, sa ei suuda ilma seleta. Täna ma lülitasin end "tänapäeva ilusast" maailmast välja. Kuid ma ei suutnud ei öelda kõrvaklappidele. Muusikal on minu jaoks tähtsaim roll siin elus. Muusika on üks põhjuseid miks veel vastu pean. Kui mul on tõsiselt valus ja...ma mõtlen...mõtlen tihti, et lõigun...teen seda taas. Viimasel ajal on nii kuradima raske ei öelda. Üks pask  teise järel, üks kukkumine, üks viga ja kümme tuleb järgi. Küsin endalt tihti...kas ma tahan veel edasi? Mõtlen, kaua ma veel suudan`?
Tahest tahtmata tundub, et minust saab probleemne noor...ma ei taha olla üks neist, aga ma liigun sinna suunas...MA EI TAHA SINNA LIIKUDA....MA EI OLE NÕRK...või siis olen?
Miks ma ei suuda öelda Ei, kui keegi ütleb, et "Dvj tule siia, unustame elu ja naudime" Ma olen loomulikult nõus. See ei tähenda muidugi nautimist. Me lihtsalt...me joome...üritame maailma "ilusamaks" muuta. Hommikul on peavalu. Paha on olla, aga õhtu oli ju ikkagi kuradima vahva. Korraks sai ju siiski unustatud, et omadega metsas oled. Korraks oli täitsa mõnus olla, isegi naeratus tuli näole. Kuigi jah, selles olekus paneb isegi kõige magedam nali laksu alla. Kas ma ei ole mitte lootusetu? Kas see pole mitte rumal? On ikka, muidugi on, aga ma pole ju ainus. Terve ümbrus on neid segaduses noori täis. Meil polegi elu... on, aga me elame järgmise reede nimel. Kui reedeni välja kannatab läheb edasi juba "hästi". Kuid juba esmaspäeval on kopp ees...Me tahame skpida, me valetame, mõtleme põhjuseid miks mitte minna. Ma panen tähele, mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin, mida rohkem nädalavahetusi ma " tuju tõstmisele" kulutan seda rohkem ma alla liigun. Viimane aasta, see on mõjutanud mind nii rängalt. Ma olen nii muutunud. Mu muusika...nüüd kuulan räppi, need sõnad mõjutavad mind. Mu üks eeskujusid on Metsakutsu, teine Suur Papa, mõelge nende lüürikale. Te vingute, et alkoholi reklaam mõjutab noori. EI inimesed tehke silmad lahti. Mind absoluutselt ei kotti need kirkad pudelid seal telekas. Aga muusika, see mõjutab mind. Kui mu iidoli jaoks on normaalne molli anda, siis miks ma seda teha ei võiks? Kui laulu sõnades on "Õunapuud ja kanepitaimed, ma valetan, ained ja alkohol. Kained on kadunud.Juunis tegid peale ja juulis tulid alla. Lubasid, et esimesest koolipäevast algab uus elu, uus viis, graafikud ja hinded. Tegelt meil on savi houmi" Tegelikult nii see ongi ju. Meil ongi savi, suvel läheb lappesse, ega siis septembris korralikuks ei saa, või saad? Teie lapsevanemad, kes te vingute, vaadatke enne mis muusika on noorte kõrvus. Ei mulle see laul meeldib, head sõnad, võrdlused, true story on ka sees. Minu arust lasku edasi! Väga viis!

Ühiskond aka Stabiilselt s*tt

Jalad ja käed värisevad. Mõtlen halbu mõtteid õnnerongist jäin maha. Ainult masendus on veel tulemas. Ma ei tea kas minna masendusse või oodata järgmist rongi. Kuigi siin oodates on võimalus ära ka külmuda. Kuigi jah ma ei hooli sellest, kas suren või elan. Sest elu on stabiilselt sitt ja väljapääsu ei ole. Jooksen mööda eluteed ringi otsin õnne, aga seda ei ole. Mu õnn on kui murdunud pastakas mida enam ei paranda. Vedru venis välja ja enam ei kirjuta. Minu tugevusest on saanud mu nõrkus. Mu plussid on muutunud miinusteks . Ma ei viitsi enam rabelda. Kergem on olla pohhuist ja lasta elul lihtsalt minna. Mul ei ole enam lootust. Suri tüdruk kellel oli lootus. See kõik on nii vale. Mu õnn on tuleviku kinni jäänud, aga kas see tulevik üldse saabubki? Ma üritan seista sirgelt vastu eluraskustele. Kuid mu selg on pinges. Küsin iga päev palju ta veel kannatab? Iga hetk on saabumas lõpp. Mind on alati haavatud, olen alati olnud õnnetu, aga sellega harjub. See vaid paneb kukkuma, see paneb uppuma. Tekitab hoolivusest pohhuismi. See tekitab valu mis paneb jooma, ma üritan muresid uputada, aga need raisad õppisid ujuma. See kõik võtab õnne ära, tekitab tunde, et sind kasutatakse ära. Tule, tule ja ütle mis on õige. Õiget ei eksisteeri nagu ei eksisteeri ka õnne. Maailmas on vaid pettumus. Me näeme eluga vaeva, aga see läheb ikka vastu taeva. Ühiskond aka stabiilselt s*tt on alla käinud. Maailma vallutavad probleemsed noored aga seda ei näe keegi. Keegi ei viitsi oma pead murda. Kellegil ei ole aega, keegi ei saa isendagagi enam hakkama. Hoolivuse tähendust enam ei mõisteta. Meil ei ole haavu, aga näeme välja nagu oleksime sõjas kannatanud. Me otsime Lootust, aga ta suri juba ammu. Me otsime valgust pimedast ühiskonnast. Meil on vaja midagi mida jälgida. Midagi mis ütleks, et väljapääs on olemas, et see pole veel lõpp, aga vaadates preagu tuleviku ja võrrelda seda minevikuga siis me ei näe seda. Viimane valgus on kustunud. Hoolivus ja armastus on kadunud. Keegi ei tunne sellest ka puudust. Kõigil on pohhui, elame ühiskonnas mida valitseb pohhusim, mõeldakse vaid endale. Kõigil on raske, kõik üritavad ise hakkama saada. Sa ei usu mind?
Mine youtube'i kirjuta "Depression playlist" Mitu playlisti sa sealt leiad? Sadu, võib-olla tuhandeid. Nüüd vaata palju on neil playlistidel vaatamisi on ja korruta see miljoniga. Kas pole mitte "väike" arv? Kas sa nüüd saada aru millest ma räägin? Selles ühiskonnas on liiga palju probleeme, mida ei lahendata. Keegi ei oskagi neid lahendada. Seda ühiskonda on võimatu päästa. Miljonid noored on masenduses. Nüüd mõelge milline on meie tulevik? SEDA POLE! Miks? Need pooled masendunud noored teevad enesetapud. Me kõik oleme selles süüdi. Ei, me ei ürita seda parandada. Ütlete "Sa ei ole üksi" aga tegelikult te ei viitsi märgata. Teil pole aega, sest teil on pohhui. 

Probleemsed Noored

Ma võin paista tüdrukuna, kellest ei usuks keegi midagi. Ma oskan olla vaikne, kui vaja. Ma oskan jätta endast head muljet. Aga mis juhtub reede õhtu? Mis juhtub siis kui mul on plaanid? Mis juhtub siis kui keegi kutsub mind peole? Vähesed teavad seda. Oma seltskonda tuleb valida. Tuleb osta teha nii, et keegi ei teaks ja need kes teavad. et nad vaikiksid. Kuid on ka kloune, uusi inimesi, kes ei oska oma suud kinni hoida. On hetki mil lähebki lappesse. Aga eks kunagi ole ikka esimene kord. Ma ei oska end välja vabandada, sest ma tean, et nii pole õige. Kes ei tahaks olla vaba kõigest? Isegi kui sa lubad endale, et dvj see oli viimane kord, nüüd on sellel minal lõpp ja elu läheb "rahulikult" edasi. Sa ju saad ise ka aru, et see on "ilus" vale. Sa ju tegelikult tead, et see pole viimane kord. Sa isegi arvad, et ennast iga päev täis tõmmata ja hommikul mällaris olla on lahe. Jah, alguses oli see ka nende jaoks lahe, kes seal tänaval lebavad ja otsisivad kohta, kus magada. Olgu selleks prügikast või mingi "parem" koht. Ma ei väsi ütlemast, et see mis tänapäeval populaarne on, see on tegelikult vale, kuid ometigi teen ka mina seda. Ma üritan hüppata üle oma varju, kui luban, et see ei kordu. Ka sina teed seda. Me kõik oleme seda teinud. Vahest sa soovid, et sa ei saaks õhtul välja, mõtled, et see probleem oleks siis olemata. Aga usu mind isegi, kui sa ei tohi, isegi kui sul ei lasta siis sa teed seda ikka ja siis tundub see veel lahedam. Õeldakse, et kõik algab kodust, tihti see nii ongi, aga enamus juhtudel see ei ole nii. Kõik oleneb inimestest sinu ümber. Kui sa oled bandes, kui keegi ei joo, kus on kõik korralikud, sulle võib-olla tundub see imelikuna, aga ka nii saab pidutseda, ka nii võib lahe olla. Ei ma ei ürita, teha siin nüüd reklaami "Ole alko vaba". Mõtle nüüd korra, miks sa teed nii? Õige, sa otsid probleemidele lahendust. See on üks lõpmatu ring, sa tead, et see ei aita, aga sa ei tee ka ju hullemaks. Korraks on isegi täitsa hea olla. Mõnus fun, kõik naeravad, keegi ei näita näpuga, et oled teistsugune, kõigil täiesti savi. Sa saad olla vabalt, saad olla sina ise. Lihtsalt lased vabaks ja naudid. Kas see pole mitte see miks nii teeme? Kui me oleks rahul, kui läheks hästi, kui suudaksime olla õnnelikud ilma "õnnelikuks" tegeva ja "nauditava" nädalalõputa, siis see kõik jääks ära, usu mind. Kui läheb halvasti on alati esimene mõtte "Dvj jooma" See kõik on jäänud su kinnisideeks, joomine aitab. Tegelikult see ei lahenda, see tekitab probleeme. Kui enne olid sul kaelas ainult probleemid perega, poisssõbra/tüdruksõbraga siis nüüd on sul probleemid ka politseiga. Probleemid alkoholisimiga, sa suitsetad, võib-olla tarbid muudki. Teistel on ju kerge öelda, et lõpeta ära, sa ei vääri seda, aga kui sul enda jumala pohhui on siis see ei  muuda midagi. Ära lase pohhuismil võimust võtta. Kui aus olla, siis kellegile ei meeldi joodikud. Noorena on see lahe, aga sellest saab probleem ja ennegi, kui aru saad oled põhjas. Ära mine põhja ürita olla parem! Ära ole üks probleemsetest noorest, ole parem! 

Kallis Kloun

Ma tean, et mängid mu silme ees head. Ma tean, et räägid mu seljataga paska. Aga tead mul on jumala pohhui. Sa ei vääri mind, pole kunagi väärinudki. Sa oled lihtsalt valelik kloun, kahepalgeline ahv. Arvad, et ma ei mõista mida toodad? Ma tean, et mind vihkad ja mul on sellest jumala pohhui. Jah kunagi sa suutsid mu nutma panna, aga nüüd ela oma elu kuradi kahepalgeline. Jätka samas vaimus, tee oma maine täis siis saan veel rohkem naerda. Ma olen juba praegu kõhtkõveras maas. Sa oled naljakam kui kloun. See, et nii hale oled paneb mu naerma. Sinust on saanud mu isiklik narr. See kuidas kuulen, et paska toodad, ei pane mind nutma, see paneb mu naerma. Ma imetlen sind, sa oled nii kuradima vahva. Jätka samas vaimus, ei tegelt ära tee, ma suren siis naerukätte. Su aeg on läbi, sa hävid. Sa oled vaid häbi, aga sa kloun ei saa sellest aru. Su aeg on otsas ja varsti sa  kadunud oledki. Mina ei kaota sind, su aega on lihtsalt läbi. Su puslet pole võimalik enam kokku panna. Sul on järel vaid häbi. Minu vihast sinu vastu on saanud armastus, sest nii vahvat tegelast ei saa ju vihata. Sa oled väike armas Vikerkaare-Jänku. Ei, ma ei mõnita sind. See kõik on lihtsalt nii kuradima tore teema. Kui ütlesin, et minuga ei huiijjja, hakkasid naerma. Mis see väike tüdruk ikka klounile teeb? Mul on midagi võimsat, mul on sõnad. Ma ei lahenda asju nagu sina, kuigi ka mul on rusikad. Ma ei raatsi olla nagu sina, ma ei puutu kloune, neist ei saa hiljem enam lahti. Arvad, et oskad kõike, su fantaasia on vist lõputu. Unista edasi, fantaseeri sa nagunii muud ei oska. Mulle meeldib su elumoto "Ole hale, ära saa endaga hakkama, ole narr, käitu nagu kloun, ma ei vaja head mainet" Hmmm mulle tundub, et sa saavutad elus palju. Sellise suhtumisega noor ja tegus inimene, see on kõik mida eluks vaja. Ära urise kloun, su haigus võib nii levida see on nagu katk nii, et hoia suu kinni. Ma sain küll sündides selle vastu vaktsiini, aga kunagi ju ei tea, Sest selle klouni haigusele pole veel ravi leitud. Või sa lihtsalt keeldud ravist? Ole hea, Kallis Narr palun tooda paska edasi. Palun huia veel. Mulle meeldib, kuidas sa end lolliks teed. Mulle meeldib, kuidas sa arvad, et su sõnad mõjutavad mind. Kallis kloun sa paned mu tundma kuulsana. Mul nii hea meel, et minust räägid, sa annad mulle põhjust olla tugev. Ma teen seda sinu pärast, sest kellele sa siis paska toodad, kui mind ei ole? Just sa vajad mind, mina vajan sind, koos oleme hea tiim. Sina saad jõudu, mina saan tahet, et olla tugev. Ole hea kloun, ära lõpeta!

Olen meistriteos, mida ei saa isegi meister muuta.

Joomine, pidutsemine, tobi, egoism, pohuism, kopp on ees, ei viitsi enam, puudub motivatsioon, mul
on valus, aga ei kotti, viinaklaas aitab. Kõik see toimus poole aastaga, kuidas on võimalik nii ruttu nii allakäia? See on võimalik vaata mind. Elu rebis mu haavad lahti, nüüd olen veritsev deemon. Te küsite ikka veel mis juhtus, kuigi mu otsaette on see kõik maalitud. Vaadates mu näkku peaks olema sulle see story tuttav. Sa käid ka alla,  sa teed seda iga päev. Kuid sa pole sellest veel arusaanud. Oota veidi varsti saad aru, et see on lõpmatu p**k kus sa uppud, siit pole väljapääsu, siit ei pääse keegi. See on löpppeatus, edasi läheb ainult hullemaks. Äkki ongi see mu teekond? Äkki olengi loodud p**s uppuma? See negatiivsus pani mu masetsema, see tegi haiget, kuid nüüd on kõigest pohhui. Ütled, et pean tõusma, aga no fakk miks tõusta, kui nagu nii uuesti kukun ja teate mis siis on veel valusam. Ma parem harjun siin madalal. Leban ja loon

oma pesa siia. Tõmban kerra ja unistan milline oleks õnnelik elu. Kas midagi ei saaks ettevõtta? "Muidugi saab" ütled alati, aga no hakka proovima siis, no eks sa ürita tõusta. Sa kukud, aga sa oled liiga hale, et sellest aru saada. Tahaks anda alla, võikski ju põhja jääda. Karjun valust, vajun, tulemas on lõpp, aga ma ei anna alla, ma lihtsalt ei saa, sest see ongi mu teekond. Ära hakka vinguma, et halan, need on minu tunded, mina panen need kirja. Sul on oma saatus, mul on oma. Ma liigun mööda oma teed mis sest, et seal köik vale on. See on minu tee, liigun,ronin teen mis vaja. Nad ütlevad, et hoolivad, aga nad ei näe minust läbi. Me lood on erinevad, aga pilt on sama. Ma olen väsinud ja ei tea kaua veel püsti seisan, tean ka, et see tunne pole sulle vööras. See on minu maailm. Seal on valus, seal on kõike mida prgu kirja panen. Ma olen väsinud kõigest, aga näed ikka veel üritan.  Panen kokku oma elu mis on kui pusle, kuid paljud tükid on kadunud. Rooman, ronin, luuran, otsin oma kadunud tükke...kuid ma ei suuda neid leida. Minusse jääb alatiseks midagi minevikust. Ma üritan, tahan unustada, aga üks vale samm ja see kõik meenub. Ära küsi mis juhtus, ma ei suuda

sulle tõtt rääkida. Jah, võib-olla tõesti peaksin rääkima, peaks suu lahti tegema. Aga see küsimus, see rebib haavad lahti. Ma olen lootusetu juhtum, aga hoian pea püsti. Sa naersid, kui mul oli valus, kui mu silmad olid täis pisaraid. Nüüd on minu kord, nüüd naeran mina. Ei ma ei naera, sest ma pole nii haletsusväärne nagu sina. Ma olen palju parem. Minevikus olid sa keegi, kes pani mu nutma. Täna olen sulle mega tänulik, tänks dude! Tänu sinu tekitatud haavadele, sain selleks deemoniks, tänu sulle olen egoist ja minust sai võimu pohuism. Mind ei suuda kõigutada keegi peale mu enda. Olen meistriteos, mida ei saa isegi meister muuta. Sina pole keegi, sa ei ole mu vaenlane. Ma ei süüdista sind millestki. Ma olen ise enda suurim vaenlane.